Mina ostan igast kohast, kus käin, külmkapimagneti. Mõnikord on magnetite leidmine täitsa omaette ettevõtmine. Miks magnetid? - Väikesed, leidub enam-vähem igal pool, kensti ühte kohta kinnitatavad (külmkapile siis), ei vedele laiali, päritolukoha nimi ilusti peal jm. Püüan leida igalt poolt erinevaid magneteid - on puidust, plastikust, metallist, klaaist, kelendavaid, suuri, väikeseid jm.
Teine asi, mida enamasti igalt poolt kaasa ostan, on kohaliku köögi kokaraamat. Seda leiab samuti põhimõtteliselt igast riigist (siiani ainus koht, kust ma seda ei leidnud, oli Mongoolia), on ilus riiulis hoida ja eriti hea selle järgi huvitavaid roogasid valmistada :)
Meeneks jätan alati külastatud riikide rahatähti ja münte - väikestviisi kogun neid. Samuti on raamaturiiulis külastatud riikide Lonely Planet´id. Lisaks olen mõnikord toonud vastavalt sihtkoha eripärale mingeid väikseid vidinaid koju, maalitud pilte, puidust seinamaski, teeserviisi vm.
Kokkuvõttes püüan igaltpoolt tuua endale magneti, kokaraamatu, münte ja rahatähti ning ülejäänud vastavalt tujule, sihtkohale jm. Teistele toon kingituseks kas samuti magneti või kui kellelegi juhtuvad meeldima mingid kindlad asjad, siis vastavat eset - nt õde kogub erinevaid huvitavaid kruuse, ema seinataldrikuid, isale meeldivad välgumihklid, vanaemale mingid looduslikud seebid vms.
Mingist hetkest hakkasin tooma kruuse - praktiline väärtus ja ei kogu kusagil seinal-riiulis tolmu. Üritan leida võimalikult erilist versiooni.
Ühel sõbral on kollektsioon postkaartidest, millede saatjateks on reisidel viibivad sõbrad - seega on mu püha kohus saata alati postkaart. Venetsueelas osutus see päris keeruliseks ettevõtmiseks, kuna postitada sai seda vaid mingitest erilistest postkontoritest, mis pühapäeviti veel ka suletud olid, leidsin lõpuks ärasõidul lennujaamast ühe trepialuse leti, kus see kaart kilesse pandi, raha kasseeriti ja lubati postitada - kiri jõudis igatahes kohale.
Nn kohustuslikud suveniirid mul puuduvad, aga kuidagi on kujunenud nii, et põnevamatest paikadest ostan kaasa (hõbe)ehteid. Ei ole eriti kallid ega võta palju ruumi, aga see-eest on tõenäosus, et keegi on Shirazi turult täpselt samasugused kõrvarõngad ostnud, nullilähedane. Kohaliku muusikaga plaate ostan enamasti ka ja kui leian midagi paigale eriomast... Siinkohal meenub, kuidas ühe hullumeelse impulsi tõttu tassisin kolm nädalat turjal Taga-Karpaatiast ostetud kuue inimese teeserviisi, aga see on juba üks teine lugu.
Eriline suveniiride ostja ei ole, kuna need, mis mulle meeldivad ei mahu mu seljakotti tavaliselt ära (käsitööna valminud puust kujud ja maskid). Aga üks huvitav seik sellest nö. käsitööst. Tavaliselt ma ikka ostan selliseid huvitavaid kaela käivad vidinaid (meeste puhul vist sõna kaelakee ei ole päris õige). Ostsin aastaid tagasi Costa-Ricas Arenalil La Fortuna kose juurest ühest müügiputkast mulle meeldinud kaelavidina. Paraku mingi hetk suutsin selle ära kaotada. Paar aastat tagasi Filipiinidel Boracayl nägin täpselt samasugust. Paraku jäi ost katki, kuna ei suutnud hinnas kokkuleppele jõuda. No ja tagatipuks ostsin täpselt samasuguse vidina sel kevadel Laosest Luang Prabangi tänavalt. Ehk praktiline näide sellest, et suveniiritööstus on rahvusvaheline ja mingi maa käsitöö pähe müüdav asi võib vabalt olla masstoodang. Näiteks neid "silitatavaid" konni võib vist leida igast Kagu-Aasia riigist, aga et mingeid samasuguseid vidinaid võib leida lausa eri kontinentidelt oli minu jaoks väike üllatus.
Külmkapimagneteid sai kunagi küll ka kokku ostetud. Nende kogumine aga lõppes praktilistel põhjustel. Külmkapi uks sai täis ja ühtegi enam juurde ei mahtunud. Ning viimastel aastatel olen lõpetanud igasugu nodi koju vedamise ning rõhun ennekõike kohapealsetele väärtustele. Emotsioonid, söök, jook, vaated, inimesed, elu-olu. Need on "suveniirid" mis ei jää lihtsalt tolmu koguma ning ei lõpeta oma eksistentsi mõne aja pärast prügikastis.