Kindlasti on vahel juhtunud, et satud reisides teise välismaalase otsa, kes on mingil põhjusel sattunud hätta ja küsib raha laenuks. Kas siis on langenud varguse ohvriks, ei saa mingil põhjusel raha pangast/kaardilt kätte vms.
Omal mul tuleb meelde kaks juhust. Üks oli Kagu-Aasias, kui pangas kohtasin üht valget tüüpi, suhteliselt näruselt riides, kes üritas kaardiga raha saada aga talle öeldi, et ei saa mingil põhjusel. Tüüp siis mulle väljas seletas, et tal näpud jube põhjas ja et äkki saaksin talle 10 dollarit anda, et saaks süüa osta. Kuidas sa hädas olijale ikka ära ütled. Andsin 20 ja oma aadressi, kuhu ta saab raha hiljem saata.
Teine juhus oli hiljem Berliinis, kus rongis lendasid mu vastu istmele kamp punkareid ja hakkasid juhuslikult eesti-poola segakeeles rääkima. Ma siis tegin ka veidi juttu, ikka eestlane ja puha. Üks tütarlaps siis rääkis mulle, et tahaks nii väga eestisse tagasi, tal seal laps ootab jne, aga raha pole. Et häälega ei tahaks minna, tahaks bussiga ja ei mäletagi mis ta kõik rääkis. Küsis kas ma saaksin veidi pappi anda ja pakkus mulle oma passi, et ma kirjutagu ta andmed üles. Ma muidugi ei kirjutanud, et mis sellest, pärast maksad ilusti tagasi nagu kombeks on. Ei mäletagi palju ma talle andsin, võib-olla mingi 20 eurot või nii.
Nüüd on aastad mööda läinud ja raha ma loomulikult pole kummagi käest saanud. :) Veidi muigama paneb see asi aga no sihuke see elu on. Kurvaks teeb aga see, et enam nagu ei tahakski kedagi aidata sel teemal, sest tundub, et mõned inimesed elavad ilusti ära selliste kaastundlike kodanike arvel. Ma juba vaimusilmas kujutan ette, kuidas samasugust "kurba" juttu aetakse järgmisele välismaalasele...
On juhtunud selliseid asju sinuga ka?
Ma olen nii julm tüüp, et ma ei anna kunagi mingi ilusa jutu peale sularaha kellelegi. Aga ausa pisnessi vastu pole mul midagi. Kunagi Tais oli kah sihuke juhus, et mingi umbes 40 aastane inglise kuli, küllaltki asotsiaalse väljanägemise ja iseloomulikult punakas-lillaka ninaga, tuli mingit kuradi golfiplatsi osakut või kesteabmis hotelli osakut pähe määrima. Aga peale tavalist kohustuslikku möla möönis, et ta saab iga esitlusele meelitatud valge inimese eest 20 taala peo peale. 5 tema poolt kinni makstud õlle järel käisin järgmisel päeval esitlusel ära. Kestis 3 tundi, aga vahepeal sai volilt juua ja lõpuks krokodilli pildiga t särgi. Mõlemad pooled olid rahul.
minu lugu on selline , et elan välisriigis ja siin käib parajalt palju eestlasi. Kuna olen ka andnud oma meili aadressi tripi paar korda, et ikkagi kui kodu eestlane abi või nõu vajab, siis on mingigi tugi tal olemas. No on tulnud ette et olen kokkuhoidlikele pakkunud öömajagi oma kodus ja söötnud ning jootnud külalislahkusest. Kõige esimene inimene kes käis ei öelnud lahkudes isegi mitte aitähh. Siis sattus kurbade armuasjade tõttu minu juurde noor naine, kellel polnud raha , ammugi mitte kus elada. Võtsin enda juurde, kuidas sa ikka hing inimest võõras riigis hätta jätad. Minu juures oli ta üle kahe nädala, muidu kena inimene ja tal oli ka kuulajat vaja, aga kui ta seda tegi hommikust õhtuni, siis oli see lõpuks väljakannatamatu. Käisime ka linnas ringi ja igalpool maksin mina, nii takso eest, nii söögi eest kui ka telefonikõnede ja interneti kasutamise eest. Uskusin ,et küll ta hiljem ka eestis olles arved õiendab. Enne lahkumist tahtis ta käia ka kinke kaasa ostmas ja küsis minult laenu. Ma andsin ja see polnud mitte väga väike summa, ega ka mitte hirm suur. Kui ta aga ostudelt tagasi tuli märkasin ,et minu raha eest poleks ta saanud mitte osta nii palju asju. Sain aru, et tal oli siiski arvel raha veel. Mis seal ikka. Ärasõidu õhtul käis ta veel poes ja ostis laari maiustusi kaasa, arusaamatu , millise raha eest ja taksoga sõitis ta lennujaama ka. Siis pidin hakkama oma raha küsima kogu aeg, kui ta eestisse tagasi jõudis. Tal ikka raske ja pole raha ja väljaminekud suured jne. No lõpuks sain ikka kurjaks ja ta siis ikka mossitades tasus ära selle ,mille laenas. Ütlesin ,et palju kulus tema telefonikõnedele ja interneti peale ja teda taksoga punktist a punkti b sõidutamine , pluss kohvikuarved. Ma söögist üldse ei rääkinudki, sest tegin ju ikka süüa oma perele ka. Natuke kurb oli ka see, et ta mitu korda ostis omale puuvilja ja sõi seda üksinda, meie lastele pakkumata. Ega see polnudki laste jaoks oluline , ostan seda ise , neil pole puudust. Aga suhtumine oli rohkem kui imelik. Nüüd ma siis mõtlen, et ei tea kas saan selle raha tagasi või mitte? Kas julgen veel kedagi aidata või mitte?
Pole mina veel oma elu jooksul näinud eestlast, kes oma völa tagasi maksaks. Konkreetne rahakerjamine a la raske lapsepölv ja puulelud tuli ette Mehhiko Chetumalis. Seal yks korralikult riides ja suht elegantne neeger tuli nutulauluga, et pangad kinni, ei saa raha, pere Belizes, ei pääse koju, andku ma kymnekas, tema maksab posti teel tagasi. Ja et keegi kohalikest ei ole soovinud aidata (teadagi mitte, kuna mehhiklased suhtuvad suht negatiivselt neegritesse, eriti beliizi omadesse). Saatsin ta pikalt. Millegipärast vene aeg ja eestlased on teinud mu nii kyyniliseks, et nii kergelt mingit raha kellelegi ei kuku. Iseasi on riiklikud korjandused konkreetseks abiks.
Minul vastupidine lugu, Argentiinas kunagi, kui Jaan Künnapiga Aconcaquale tõusime, olin ise hädas ja aidati välja. Sõitsin siis mäetripi lõppedes omapead Iguassu jugadele mõneks päevaks. Bussiga pakett BA-st sinna ja tagasi. Iseenesest ka maailmaime nimetust vääriv kant, ok, väikese maailmaime. Kohapeal oli kõige meeldejäävam paadiga peaaegu joa alla väljasõit, helikopteriga kõigi jugade kohal rippumine ja tiirutamine (kulutasin nii palju, et koduni ära elada) ning pisikesed pika nina ja pika vöödilise sabaga imearmsad loomakesed, kes pidevalt süüa norisid ja kassie asemel prügikaste sorteerisid. Kui ta nina väitis, et sul on midagi taskus, siis sinna ta ka ronis, kas püksisääre väljast- või seestpoolt, aga oma tahtmise ta sai. Vot enne tagasisõitu käisin indiaanlaste nännimüügiputkast läbi ja unustasin rahakoti (dok-d olid õnneks eraldi) letile. Avastasin muidugi alles bussis tagasiteel olles. Olin senditu! Aga kojulennuni veel mitu päeva. Mis sai? Bussi põhikontingent, veidi nooremad ja keskealised BA argentiinlased tegid bussis minu jaoks korjanduse. Olin tõsiselt tänulik.
Samas, kunagi Indias kolades ja Khajurahosse saabudes olin sunnitud kohe bussijaamast rentima riksamehe (hea müügimees oli), kes lubas mind 60 ruupia (siis oli see 20 eeku) eest vändata kõiki Kamasuutra templeid vaatama. Kuigi ma olen suht kerge mees, pidin kordi riksalt maha ronima, sest minust veel peenem piloot ei jaksanud vändata, korra mäkke tõustes lükkasime käru isegi kahekesi. Me ei jõudnud 1 päevaga templitele ringi peale ja vend lubas teise päeva omikul mulle akna alla järele tulla. Ma ärkasin aga ene kukke ja koitu ning läksin väga vara välja, et varahommikuses valguses pildistada (oma arust sigahead pildid). Kui viimaste templite tuuri lõpetasin, oli mu räbalais sõber nagu 5 kopikat templikompleksi väravas ootamas, käsi pikalt ees. Muuseas venna jutu järgi oli ta üksik ja polevat tal hinge taga muud, kui oma vana logu riksa ja auklik tekk, mille all ta siis veedab kõik oma allesjäänud ööd bussijaamas. Ega ma ei uskunud siis, pidasin müügimulaks. Vot andsin siis vennale 60 asemel 100 ruupiat (33 eeku). Ja siis jäin ma küll uskuma, et tal tõesti polnud muud varanatukestki ... ... kutt võttis raha kõheldes ja kui ütlesin, et tagasi pole vaja, siis hetke pärast hakkas nutma, lahinal ning tahtis mul jalgu ja kõiki varbaid üle suudelda. Ma oleks tahtnud taga koos nutta, nii kahju oli tast. Mul ei tule meelde, et oleks kunagi varem või hiljem näinud NII SIIRALT õnnelikku inimest!
Minul vastupidine lugu.. Cambodias hotelliperemees küsis 500 USD-d paariks nädalaks laenuks.Tal oli vaja enne vihmaperioodi majaesine plats betoneerida... Kui koju tagasi jõudsin, tuli varsti Email, et kas Western Union sobib mulle... Loobusin, kuna paari kuu pärast oli nagunii sinnakanti asja. Vastuvõtt oli soe nagu alati ja asjad said ilusasti korda. Siin võibolla asi selles, et seda hotelli kasutavad peale minu ka paljud minu sõbrad-tuttavad töö (hobi) alaselt üle maailma... See juhtus Shianoukvilles, aastal 2002. Selline lugu.
Olen ise korra hätta sattunud ja väga rõõmus, et keegi oli nõus abistama. Olime kord kahe kursavennaga Taga-Karpaatiat avastamas ning tegime Lvov-Riia rongi oodates veel viimast shoppingut. Kaks meessoost kaaslast leidsid müügilt suurepärased nahktagid (oli aasta 1991!) ning kulutasid nende hankimiseks kõik oma säästud. Eeldades, et küllap on naisterahvas kokkuhoidlikum ja küllap tema ostab ka puuduolevad Riia-Tartu piletid. Aga oh õnnetust - minu rahakoti pandi Lvovi keskväljakul ülima osavusega pihta. Väärib märkimist, et kojusõidu lõpetamiseks vajalik raha oli seal tõepoolest olemas ja rohkemgi veel. Ronisime siis rongi ja tänasime õnne, et vähemalt Lvov-Riia piletid said varem ära ostetud. Taskutesse jäänud kopikate eest saime restoranvagunist ühe niru prae ja jagasime selle kolmeks. Riiga jõudes kohtasime perroonil eesti keelt kõnelevat naisterahvast, kes oli pärast mõningast veenmist ja minu õnnetu loo kuulamist nõus meile raha laenama. Näitasin oma üliõpilaspiletit ja puha. Saime bussipiletid Tartusse + kaheksa lihapirukat (kilekoti jaoks kaht kopikat ei jagunud ja see anti meile suuremeelselt kauba peale). Tädi jäetud aadressil viisin ümbrikusse pandud raha ära. Nädal hiljem helistas tädi, et kus raha on. Minu sõnu, et andsin selle üle ukse ilmselt tema poja kätte, ta ei uskunud ja sõimas mis kole. Reisikaaslased aga arvasid, et ise olid loll ja andsid vale inimese kätte ja nii ma maksingi võlasumma uuesti, seekord aga oma rahakotist. Üks kasulik õppetund oli minu jaoks see, et mitmekesi käies tuleb alati ühiskassa suuruses ja kasutamises VÄGA täpselt kokku leppida. Shoppajatest kaaslased kaotasid aga sõbrastaatuse.
No ma ei tea mis on välismaal võlgu andmisega, aga seda ma tean küll et eestis ei saa isegi sõpru/tuttavaid usaldada. Mis võlgu annad võid lugeda läinud rahaks + pole kindel et sind rahule jäetaks. Tullakse uute vabandusetega et juurde võlgu saada ja lubatakse siis vana võlg ka tagasi maksa jne. No ei saa kedagi usaldada. Olge paranoilsed, tuleb kasuks ;)
Mina kohtasin raha laenajat aasta tagasi Tallinna bussijaamas. Oli umbes 15-aastane poiss ja rääkis kurba lugu, kuidas ta ei saa Viljandisse sõita ja küsis 25 krooni. Ta võttis taskust paberi ja pliiatsi, et kirjutab mu andmed üles, kuhu ta saaks mulle raha tagasi kanda. Mina olin sel hetkel saabunud USA-st, üle 24 tunni magamata ja ainuke Eesti raha oli 50-kroonine. Kuna mul oli sel hetkel jumala ükskõik, mis toimub (tahtsin saada koju duši alla ja magama) siis andsin talle selle raha ja läksin bussi peale. Pealegi on 50 krooni umbes 4 dollarit ja see summa tundus hetkel päris väike (selle eest saab New Yorgis 2 korda subway-ga sõita). Oma andmeid ma talle ei andnud, mõtlesin, et võin selle raha ju annetada kah. Pärast olen mõelnud, et huvitav, kas see poiss teenib seal niimoodi raha või oli ta tõesti hädas. USA-s ju ikka kohtad neid, kellel on oma kurb lugu paberitüki või plakati peale kirjutatud ja torkavad selle sulle nina alla. Aga USA-s ma ei ole veel kellegile raha andnud. Õieti teist põlegi ... :)
Tegelikult mu algse postituse rõhk oli veidi sellel, et nii see küsija kui ka andja on mõlemad antud maal külalised, ehk siis mitte pole tegu kohalikuga. Põhimõtteliselt on see ju selline psühholoogiliselt keerulisem "süsteem", sest ise oled ka reisinud ja tahaks omasugust rohkem aidata.
Kohalike poolt raha küsimine ja välja petmine on ju paljudes maades suhteliselt igapäevasem teema ning sellega ollakse harjunud ja teadlikud petuskeemidest.
No eks neid väikseid laenamisi on ette tulnud paljudes riikides. Üks trastilisemaid oli Malaga lennujaamas, kus üks hollandi kutt oli 2 kuud elanud, "kogudes" samal ajal raha Maroko sõiduks (see oleks pidanud tal juba ammu koos olema!). Nimelt kavatses ta minna Maroko mägedesse kanepiistandusse tööle, kus palka makstakse mitte rahas vaid meelemürgis, mida ta siis kavatses Hollandisse smugeldada. Andsin 10€ söögirahaks. Teine juhtum jälle Türgis elades, kui minu korteri vastas asuva kõrtsu peremees küsis 500 taala, mis jäi puudu veel ühe koha avamiseks. Andsingi, vastutasuks sain tema juures alati tasuta süüa ja kui riigist lahkusin, maksis raha ka veel tagasi. Kes kastab, seda ise kastetakse. Sügaval vene ajal, kui olin 16.aastane, rügasime sõbraga suvel kolhoosis tööd teha ja saadud rahadega lendasime Simferoopoli (meil olid üheotsa piletid!)ja sealt trolliga Jaltasse. Üürisime erakorteri koos ühe reisisellist ukrainlasega. Elas koos meiega 3 päeva ja siis kadus koos rahadega. Kui pererahvas sellest kuulis, siis ei visatud meid mitte välja, vaid söödeti-joodeti paar nädalat, jäeti korterisse ja osteti ka tagasisõidu piletid. Kusjuures me ei palunud neilt abi, vaid ütlesime lihtsalt, mis juhtus. Ja me saatsime neile raha tagasi, kusjuures nemad ei palunud seda teha!