Kõige raskemad tunduvad esialgu transiitlennud kui aega on vähe , lennujaam on suur ja kohalik keel ei ole mitte inglise keel ja oled esimest korda antud lennujaamas . Infolauad peaksid olema ja sealt võib abi küsida aga kui sellest jääb ikkagi väheks või ei leia neid kohtasid üles. Millise personali poole võiks siis üldse pöörduda , et nad aitaksid lennujaamas sihtkoha üles jõuda ( koristajad, turvatöötajad jne ). Eelnevalt võib abi leida lennujaama koduleheküljelt ja ka lennujaamades on sageli juhised ülemas. Probleem tekkib aga siis kui transiitlendude aeg on väga väike ja aega eriti ei ole. Samuti osad lennujaamad ei lase inimesi niisama sisse , et seal varem kõik üle vaadata ja vahel lubatakse lennujaamadesse siseneda ainult paar tundi enne väljalendu. Kas suuremaid tahvelarvuteid vaadetakse lennujaamades võrdväärselt sülearvutitena või langevad nad mingisse teise rühmitusse .
Mind on alati aidanud eeltöö:
- selgitan välja millisesse terminali ma maandun ja millisest ma lahkun
- lennukist välja astudes otsin üles esimese tabloo, et saada lisakinnitus terminali ja värvava kohta
- siis jälgin tuima järjekindlusega silte, kui sildid "ära kaovad" siis vaatan seljataha jäävaid
- erand on USA lennujaamad, kus eraldi firmadel on eraldi terminalid, siis tuleb igal juhul selgeks teha, kuidas terminalide vahel liikuda ja aeg vastavalt sellele planeerida.
USA lennujaamad, kus eraldi firmadel on eraldi terminalid
Justjust, mul JFK-s oligi õige terminali leidmine häda. Terminalis A ei teata mitte midagi terminalides B või C toimuva kohta ja töötajad valetavad sulle sirgelt näkku.
Põnevust lisavad erivajadused. Tahad ratastooliga lennukile minna või transfeeri - pead kümme käiku ette mõtlema. Muuhulgas arvestama, et kõik inimesed su ümber on heatahtlikud jobud, KES EI SAA MITTE MILLESTKI ARU, et ükski kokkulepe ei pea ja kõik asjad tuleb sajast kohast üle kontrollida.