Võtame nii lahkunute mälestuseks kui elavate terviseks. Kõige pingelisem on Isa Raffaelil, kes habeme lehvides õnnistades haudade vahel liigub. Pakutakse ju pühamehele pitsikest igal kalmul.

Kui Katrin seda loeb, äkki ilmub ise ka siia foorumisse ning selgitab lähemalt. Siis saaksid inimesed vajadusel otse kontakti võtta. Ütleme, et mul on andmeid nt. mõnede huvitavate fotokogude kohta.

Mina olen ka selline, kes väljamaal surnuaias käib. Tore tõdeda, et ma ainus pole ja ei pea põdema, et olen äkki varjatult morbiidne vms.

Mõned, mis on meelde jäänud:

• Milano oma on ses mõttes uhke, et rikkamate suguvõsade ja perede vahel käib vist võistlus, kes suuremad ja uhkemad teeb... Aga avaldab muljet.
• Havannas on pea kõik valgest marmorist... Väga korras ja puhas ja maitsekas. Kontrastina mõjuvad värskemad hauakambrid, mis tavalisest hallist betoonist - marmor imporditi, enam selleks pappi ei ole. Kuulsamatest tuleb nimetada male maailmameistri Jose Raul Capablanca hauda.
• Praha Juudi surnuaed oli ka väga omapärane.

Kahju et Obamtšik kaladele söödaks visati. Oleks ju ühe hauaturismiobjekti juurde saanud ;)

Sa kalamees pole?? Äkki nüüd näkkab hoopis ;)

Ei see enam näkka miskitpidi: http://www.ohtuleht.ee/425142 :)

Mul vanade kommunistide mausoleumid hinge peal. Mao Zedong ja Kim Il Sung on tehtud, loodetavasti Leninit veel maha ei maeta. Ho Chi Minh vast püsib ka. Ehk varsti tuleb Castrogi juurde.

Minu meelest yks ekstreemsemaid surnuaedu on Kairo Nekropolis. Kahjuks olen näinud seda ainult bussiaknast, aga sellestki piisas, et meelde jääda.

Provances käies on ikka ka yhe kuulsa prantsuse kirjaniku hauda kylastatud...tundub et Prantsusmaal ta on isegi natuke vähem kuulus kui mujal maailmas ja rahvast käib ta haual ka kaugemalt, isegi jaapanlasi on nähtud