Eesti Ekspressis kirjutab Sulev Vedler Liibanonis röövitud jalgratturite kohta järgmist:

Kummalisel kombel pole nad aga kahetsenud, et üldse sellise ohtliku jalgrattamatka ette võtsid, mis tõi ametnikele kaasa meeletu tööhulga ja riigile väga suured kulud. Samuti pole ratturid kutsunud eestlasi üles loobuma seda sorti reisidest.

Villu Zirnask jääb EPL-i juhtkirjas teistsugusele arvamusele:

Sellepärast on mul neile, kes targutavad tagantjärele äsja pantvangist päästetud rattamatkajate vastutustundetusest reisisihi ja liiklusvahendi valikul, sääraste reiside pöörasest riskist ja muust sellisest, lihtne soovitus: kasutage parem võimalust vaikida, sest te ei valda teemat, millest räägite. Õnnetus ei hüüa tulles ja elu on sageli näidanud, et halva õnne korral võib suurtesse sekeldustesse sattuda ka mõnes turvaliseks peetavas naaberriigis ja paketituristina reisides.

Kumba arvamust toetad? Kas eestlased peaks igaveseks loobuma "vastutustundetust" reisimisest nagu Sulev Vedler soovitab?