itchyfeet
Uus kasutaja
itchyfeet
Liitus Tripiga 15 aastat tagasi
2 meeldimist
0 mittemeeldimist
1 postitust
5 kommentaari
Viimased kommentaarid
Wwoofimise kogemused.Elu välismaal

Olen woofinud ja workaway-d teinud nüüd pool aastat Prantsusmaal, hea aeg anda veidi tagasisidet neile, kes mõtlevad minna. Toon välja mõned mõtted oma kogemusest, usun, et kellelgi võivad need olla täiesti vastupidised. Ma vahetasin pidevalt kohti, alustasin suvel kirdes (Alsace) ja liikusin läbi Alpide talveks lõunasse, kuni Toulouse´ni ja siis siin ma olen hetkel. Reisin üksi.

*Periood: aasta on veidi liiga pikk aeg. Kuna liigud pidevalt ühest olukorrast teise ja pead pidevalt kohanema erinevate perekondade, nende süsteemide jne. Isegi lihtne asi nagu nõude pesemine on igas peres erinev. Ja üldiselt tuleb nende rütmiga harjuda. Usun, et kolm kuud või nii oleks paras - siis on hea reisiväsimus kontides ja ei ole kahju ära minna, samas on nähtud ja tehtud ka juba. Minu jaoks oli ka ühes kohas olemise ideaalseks piiriks kaks-kolm nädalat. Sest esimene nädal läheb kohanemisele ja majapidamise tundmaõppimiseks. Siis jääb aega ümbruskonnas ringi vaadata ja lõdvestuda ka.

*Planeerimine: üldiselt oleks hea kuu või kaks ette otsida endale mingi koht. Woofingu puhul läks vahepeal kaks kuud aega enne kui mu meilile vastati. Helistamine on kindlam - saad kohe vastuse. Samas ma alguses ei plaaninud üldse oma reisi ja suutsin nädalaga tavaliselt koha leida, aga need olid veidi stressirohemad nädalad. Workaway puhul on lihtsam see, et saad valida "last minute host" ja proovida kiirelt koha leida. Mind päästis korra. Talvel on keerulisem endale farmi leida, eriti woofingu kaudu. Samas mulle meeldib, et on veidi ruumi ja aega ümberkorraldamiseks - nt meeldib mõnes kohas rohkem või tuleb mingi muu huvitav pakkumine. Ma olin nt vahepeal kloostris ja ühe huvitava pere juures, kes olid kellegi perekonnatuttavad.

*Keel: hea on osata mingil tasemel prantuse keelt, siis saad edasi arendada ja suhelda. Enamikes farmides ei räägita inglise keelt või siis üsna halval tasemel, aga samas on nad alati nõus sind aitama ja tahavad väga suhelda. Ma võtsin enne aasta ülikoolis keelekursust ja nüüd suudan vabalt vestlust üleval hoida. Pole võimatu ainult inglise keelega, aga lihtsam kui oskad ka prantuse keelt.

*Woofing vs workaway: leain, et woofingus on rohkem n-ö prantsuse inimesi, kel on siis farm vms. workaway´s on palju välismaalasi, kes on tulnud prantusmaale elama ja siis otsivad abi. Sellest tulenevalt tuleb woofingus rohkem tööd teha, elamistingimused ei ole tihti kõige ilusamad, aga see on rohkem seotud Prantsumaa eluga. Workaways võid elada ilusas villas, aga suhtluskeeleks on inglise keel ja sööd inlgisepärast toitu. Leian workaway kodulehekülje palju parema ülesehitusega ja seal on lihtsam inimestega kontakti saada, lugeda ja anda tagasisidet. Pealegi workaway liikmelisus on kaheks aastaks ja kogu maailmale, sams kui woofing üks aasta ja ainult konkreetses riigis. (see samas vaid tehniline näitaja) Ma kasutan mõlemaid, mõistlik pikema reisiperioodi puhul.

*Töö vs vaba aeg: keskmiselt 5 tundi päevas 5 päeva nädalas, aga see on väga erinev. Kohe väga! Vahel on väga raske aru saada, kust see piir jookseb ja mida tööks pidada, sest oled nagu pereliige.Ja mõned kohad tahavad "tasuta" tööjõudu ära kasutada. Ehk ise tuleb ka öelda, et see ei ole ok või ma tahan vaba päeva vms. Vahel aga tahavad inimesed lihtsalt seltsilist ja sa ei tee üldse tööd, väiksed projektid stiilis "peseme täna majal aknad ära". Üldsiselt on külladaselt aega piirkonda avastada, tihti saab kasutada rattaid, vahel hobuseid. Mõned pered on väga motiveeritud tegema ümbruskonda tutvustavaid tuure jne.

*Seltskond: palju parem on kui selles kohas on ka teisi vabatahtlikke - seltsis segasem. Tasub alati küsida, eriti kui üksi rändad. Kas minna üksi või kaksi? Üksi on lihtsam kohta leida, samas paljud kohad otsivad ka paare. Üksi minnes oled sunnitud suhtlema, mis muudab kontakti vahetumaks. Kahekesi on lõbusam, aga lihtsam jääda isolatsiooni, eriti kui keelega veidi probleeme. Ilmselt oleneb reisi eesmärgiks. Ma tahtsin ennast ja maailma avastada, üksi seiklemine on selleks kõige parem.

*Mida kaasa?: hea matkaseljakott ja soe magamiskott. Mitte liiga palju asju. Ma ei võtnud alguses arvutit, aga kuna viibisin pikalt mingis plaanimata seisundis, siis osutsus lõpuks vajalikuks, et kirjutada taludele jne. Aga saab ka ilma. Lihtsalt kõigis kohtades ei ole arvuteid ega internetti. Väike arvuti või tark telefon oleks siiski hea. Armastan oma eraamatut. Suurem mälupulk osutus ka asjalikuks kõikie piltide, muusika, filmide jne jaoks.

*Transport: Prantsusmaale läksin Tln-Vilnius-Berliin simpleexpress 9 eurot, edasi enamasti häälega. Prantsusmaal lihtne (üksi, tüdrukule), isegi suure seljakotiga. Vahepeal olen kasutanud ka covoiturage (http://www.covoiturage.fr/). Kohalikud bussid on ka odavad, aga nende kohta on kohati keeruline infot leida. Kuhugi maani on inimesed taludest nõus vastu ka tulema, tavaliselt esimese suurema linnani. Kõik oleneb.

Igastahes, vahet pole kumba kasutada, mida kaasa pakkida, kogemus vägev. Juhatada 300-pealist lambakarja mägedes; tõusta üles kell 3 öösel, et leiba valmistada; ehitada põhupakkidest maja; nokkida noaotsaga juustu, mis haiseb hingematvalt; käia pärastlõunati ratsutamas; sõita kanuuga järvele päikesetõusu meditasiooniks; olla vahel turist etc. Nautida.

6
0
Wwoofimise kogemused.Elu välismaal

Hei,

Meil ka plaan minna aastaks Prantusmaale wwoofima. Kui palju sa oled juba mõelnud, millal täpselt minna plaanid jne?

Kai

0
0

Koledate villidega tuleb ikka koledat vaeva näha. Sai proovitud igast asju, aga läbiõmblemine aitas kõige paremini, kui juba villid olemas olid. Eks proovisin neid igati ennetada ja pmt kõik toimiski mingi maani.

Lihtsalt, äkki on kellelgi kasu, kui juba vill jalal ja kõndimine tahab silmanägemist võtta. Mind aitas :)

0
0
BaikalÜldfoorum

Kas keegi tahab ka 2011 suvel minna? Peaks plaani. Ja need, kes käinud võiks rohkem muljeid jagada, et mis, kuidas, kui palju jne. :) Kasvõi blogi või midagi...

0
0

Väga super! Tsiteeriksin üht prantsuse meest: "Põhjatee on 2 korda raskem kui Prantsuse tee, aga 4 korda ilusam!"

Ma olen käinud ainult põhjateel, aga paljud väitsid seda. Minu meelest oli maastik lummav just enne Bilbaod. Raske oli ka mägedes, aga mitte midagi ületamatut. Rada on väga hästi maha märgitud, albergesid piisavalt ja kohti neis samuti. Pigem läks kitsaks just pärast Bilbaod (mitte muidugi alati), kus kohati tundus, et pead ööbimiskoha pärast võistlema, mõne öö pidime magama väljas või sobitama end kellegi telki. Aga alati saime hakkama, ega tahtnud põdeda majutuse pärast.Päris paljudel oli telk kaasas, me laenasime korra, korra magasime lageda taeva all ja saime mitmetunnise paduka kaela... huumor.

Päevasel teekonnal rajal kõndimas väga palju inimesi ei näinud, aga õhtuks kujunes albergedes välja selline oma seltskond ja hea meel oli näha jälle tuttavaid nägusid. Saime vihma ja päikest, aga see päike ei tapnud, me ei pidanud kunagi paar tundi puu all lõõtsutama, sest palav oleks olnud. Keegi ära ei põlenud ega midagi. Väga mõnus, ma sain oma kroonilisest nohust natukeseks lahti! :D Soovitan soojalt!

Meri oli pidevalt lähedal ja pakkus ilusaid vaateid, soojal päeval kosutust, väsinud jalgadele lohutust. Kraadid üle 35 kindlasti ei tõusnud, pigem alla 30 ikka. Vihma saime, aga see polnud külm. Leian, et suurepärane koht, kuhu ka kesksuvel minna.

Veekraane leidus piisavalt. Jooginälga ei jäänud ja kordagi poest vett ei ostnud (ainult veini...)Vesi maitses vahepeal liiga klooriselt, aga mingeid hädasid kaasa ei toonud.

Kaarti ei kasutanud, guidebooki ka mitte enne Bilbaod. Sealt edasi pidi nagu rohkem mõtlema ja päevateekonda planeerima. Midagi head Eestist me ei saanud kaasa ka enne, aga teel reisisme vahepeal ühe saksa poisiga, kel oli hea guidebook. Õhtuti toimus albergedes ka tihe infovahetus, nii et saab ilma hakkama küll.

Vihmavarustus kohustuslik.

Tuleb arvestada, et pühapäeval poodi ei saa, mõnel pool ka laupäeviti.

Paljudes albergedes oli mikrolaineahi, kus sai vastavalt fantaasiale süüa teha.Pliit oli vähestes. Ja mõnel pool polnud midagi. :)

Villide raviks aitab kõige paremini nende läbiõmblemine joodise niidiga ja siis niidi sisse jätmine ja selle liigutamine paar korda päevas, et vesi mööda niiti välja valguks. Korraks oli mõnikord sigavalus, aga järgmine päev sai edasi kõndida. Paljud kasutasid ka vaseliini, second skin (mingi salvilaadne toode) ja ka lihtsalt leukoplaastriga kinni teipimist - me kasutasime ka seda viimast. Ei kujuta ette, mitu meetrit seda läks... Kindlasti reisikotti! Mul olid alguses jalad korras, aga umbes pärast kümnendat päeva tulid villid (arvan sellepärast, et siis tuli rohkem asfaldi peal kõndimist). Siis oli minu kord pärast igat pausi teekond moonwalkiga sisse juhatada.

Kirjutasime ka igal õhtul päevikut, et panna kirja reisisündmusi. Soovitan soojalt.

Passi saime tasuta esimesest peatuskohast- San Sebastiani albergest.

Albergede eest maksime alates 0 (magasime tenniseväljakul ja saime seal pesus käia) kuni 15 euri (seda vist 2 korda).

Kott kaalus 6,5 kg + söök, jook

Me võtsime pea pesuks seebi, mis oli kompaktsem. See oligi mõeldud pea pesemiseks ;). Polnud keeruline leida.

Paljudel olid priimused ka kaasas. Me vahel küsisime neilt kuuma vett. Laiendab tunduvalt söögivalikut, eriti kui pärast neljandat päeva oled väike saianägu juba. Aga sai ka ilma edukalt.

Resisikaaslasteks olid mul 2 toredat sõbrannat, klappisime suurepäraselt. Keskmine vanus 21,5 a. :) Mingit spordi/treeninglaagrit enne reisi ei teinud. Läksime nii nagu olime.

Mõne aasta pärast tahan kindlasti lõpuni kõnida. Hea on kõndida niiviisi- mõttelagedalt ja lihtsalt ahmida kõike, mida 2 silma näevad ja 2 jalga tunnevad.

Kui kellelgi küsimusi, siis võib kirjutada: kai.allikas@gmail.com

Seniks toredaid reisiplaane neile, kes lähevad. Kohapeal läheb ikka teisiti ;)

Kai . . . Keelenõuanne toimetuselt: pikad tekstid teemade kaupa lõikudeks ja lõikude vahele tühi rida (2x enter). Lugejad saavad olema tänulikud! Lugupidamisega, Trip.ee

0
0