Jutu järgi saab oletada, et tegu on nn säästupiletitega. Odavate piletitega ongi see probleem, et neile ei laiene kallite piletite õigused.
Katsuge aru saada, et mägimatkal, nagu ka paljudel teistel elualadel, on mitmeid raskusastmeid. Raskemad matkad hõlmavad ühte või mitut 3B* kuru. 3B kuru läbimine on koht, kus pildistamiseks eriti palju aega ei jää. Kahtlen, et taskus olev komaktkaamera võimaldab sul pilte teha. Liikumine turismimarsruutidel, ööbimine hotellides jne, on tõesti väärt vaid jalutuskäigu nimetust.
Seletan veel korra. Grupp peab aksepteerima sind sellisena nagu sa oled. Ja sina pead aksepteerima teisi sellistena nagu nad on. Kui teised on vastu, et sa keset matka hakkad tundma õppima sipelgate elu ja tahad jääda nädalaks laagrisse, jääb see ära. Kui keegi ei söö liha, on ebaeetiline iga päev teha seapraadi ja oodata, mil herbivoorist saab omnivoor. Kui teised aksepteerivad mind, arvestan mina teiste soovidega. Kui grupi mentaliteet pole mulle vastuvõetav, jääb selle seltskonnaga minemata (kõik peale minu on taimetoitlased, päikesekummardajad, islami eksremistud jne). Matk ei ole ühe inimese ambitsioonide realiseerimine. Välja arvatud juhul kui enne minekut on reeglid selged (kõik teevad kõik selleks, et x saaks end ehtida loorberipärjaga). Oled vast kuulnud ütlust: keti tugevus sõltub nõrgema lüli tugevusest. Reeglina ei käi veidrikud koos teistega rasketel matkadel.
Oluline on see, et sa ise rahul oled. Teiste arvamus pole oluline. Olen kogu elu kasutanud matkadel (ka mägimatkal) peegelkaameraid. Kui sa soovid kasutada peegelkaamerat, pead sa seda tegema, hoolimata teiste arvamusest. Sinu kaaslased peavad aktsepteerima sind sellisena nagu sa oled. Tavaliselt kõlgub fotokott rinnal ja raskemates olukordades paned aparaadi koos kotiga seljakotti. Sellega tuleb arvestada, et alati on oht jääda ilma oma kallist fototehnikast (niiskus, veerevad kivid, akude külmakahjustused jne). Digiapaaraatide kõige suuremaks puuduseks on akude kestvus. Asulatest kaugel pole võimalik akusid laadida.
“Kas te olete näinud kuidas islamiusulise külalislahkus muutub hetkega sinu elu ohustavaks raevuks?” Mis situatsioon see oli?
Mitte mingit erilist olukorda polnudki. Sattusin kogemeta nende külakesse. Seejärel istusime karjustega kivil ja kui ma lahkuma hakkasin, aeti koerad kallale ja kui sellest polnud kasu (võtsin seljakotist kirve) kutsuti koerad tagasi ja loobiti kividega. ma polnud ka nõus nendelt hobuseme teenust otsma. Oma seljakotti suudan ma ka ise tassida. Samasugust käitumist (äkiline meeleolu muutus) olen kohanud kroonus.
Toome nüüd kaks näidet tõestamaks, et kohalikud ootavad külalislahkust pakkudes meilt samasugust külalislahkust. Selgituseks niipalju, et kunagi ammu oli meil teistsugune riigikord ja poisid käisid ühes teises armees. Meie ajateenistus ei kulgenud Võrus ega Tallinnas, meie ajateenistus viis meid Berliinist Tsukotkani ja Severneja Zemljalt Kabulini. Paari aasta jooksul tekivad sul uued sõbrad. Nagu ikka kutsutakse sõpru külla. Ühel ilusal päeval oli sõber ukse taga, sooviga veeta nädal kaks Eestis. Kuna võõrustaja elas kahetoalises korteris, viskas ta sõbra, nüüd juba endise sõbra, tänavale. Kas ta käis enne sõbra siia sõitu Venemaad avastamas, ma ei tea. Teises loos sai eesti poiss sõbraks tsuksiga. Kuidas tal õnnestus piiritsooni load hankida ja tsukotkale sõita, on mul teadmata. Kuid ületanud kõik raskused, oli ta ühel päeval lennukis ja sõitis Tsukotka suunas. Tsukotka oli vist 40 korda Eestist suurem ja elanikke on samapalju kui Tartus. Tuhandete aastate taha ulatuva külalislahkuse tekkepõhjusi tuleb otsida karmist kliimast ja äärmuslikest ilmaoludest. Vältimaks, et külaline jaranga nurgas surnuks külmub, antakse kallile külalisele naisterahvas ööseks kasutada. Alul pidasin seda linnalegendiks, kuid tsuksi juurtega kirjanik Juri Rõthau mainis romaanis "Uni algavas udus" samuti nimetatud tava. Peremees näitas ameerikalsele oma last, mis oli külalise tehtud. Sõitis siis eesti poiss tsukotkale ja sai osa sealsest külalislahkusest. Kui tsuks eesti poisile külla sõitis, lõppes asi suure riiuga ja sõprus oli otsas. Huvitav miks? Mida teie arvate. Mina oma lahkusega kiita ei saa. Meil käisid kunagi kadrid (kaks väikest last). Kui ma ukse avasin, kostis hetkepärast jooksumüdinat, siis kolksus neli korrus allpool uks ja rohkem pole selles majs kadrisid ja marte nähtud. Ju mul on siis nii kohutav välimus, et lapsed pidasid heaks põgeneda. Ürita siis veel kellelegi öömaja pakkuda või kutsu ta külla. Kes teab kuhu metsa, sohu või auto alla ta paanikas jookseb. Mis puutub araablasi, siis eesti keeles on ilmunud raamat "Kuidas mõista araabalasi". Kuna raamatut pole käepärast, ei saa tsitaate tuua. Kas te olete näinud kuidas islamiusulise külalislahkus muutub hetkega sinu elu ohustavaks raevuks? Mina olen.
Bivikotti kasuta siis kui sa ei tunne puudust mugavusest, pindala ei võimalda telki püstitada või julgeoleku kaalutlustel ei taha telki püstitada. Bivikoti ei torka nii kergesti silma ja ei kutsu kohale soovimatuid isikuid.
Sisenedes antud leheküljele www.railfaneurope.net kaudu, on hinnad olemad. Vähemalt minu jaoks on olemas. Võib-olla esineb mingeid hinnakõikumisi, kuid seda mitte väga suures ulatuses ja võrreldes euroga, on vahe pea olematu. Piletite ostu kohta ütleks, et Gruusia on piisavalt arenenud maa ja pileteid müüakse kassadest. Gruusias on olemas ka raudteejaamad. Kui jaamas puuduvad kassad, vaata mida teevad teised. Kui kõik lähevad piletita rongi, mine sinagi. Kui sõidavad Venemaal tuntud pikamaarongid, siis sinna piletita ei saa. Kui rahvas otsab midagi pisikese luugi taga olev tädi käest, osta sinagi. Küllap on need rongipiletid. Kui ikka jääd hätta, küsi inimeste käest. Piletita sõitu ära igaks juhuks ürita. Kõige suurem oht on see, et istud valesse rongi ja sõidad Armeenia suunas. Teadetetahvlid ei pruugi olla ladina ega kirillitsa tähestikus.
Hinnad on väga odavad. Näiteks Riia Jelgava on umbes 2 latti, Riia-Valga maksab umbes 4 latti. Šiauliai-Vilnius umbes 35 litti. ja viimane otsa umbes 15 litti. Rong igal poole ei sõida, seepärast tuleb Lätist Leetu minna rattaga. Ärge nende online piletitega üle pingutage. Kogu maailm saab hakkama piletit kassast ostes. Olgu siis maksevahnediks sularaha või pangakaart. Protseduur ise näeb välja selline: lähed kassa juurde ja ütled selge häälega peatuse nime - Vilnius. Ulatad raha ja sulle antakse vastu paberilipakas. See paberilipakas on pilet, mis annab õiguse rongiga sõita. Kui annad raha juhuslikult või sihilikult rohkem, saad osa raha tagasi, seepärast ära kohe minema jookse. Hinnale tuleb juurde Tallinn-Valga rongipilet, mis on umbes 10 euri. Seega on kogu retke maksumus 10 euri + 6 latti + 50 litti. Maakeeli tähendab see järgmist 10 euri + 10 euri + 15 euri. Rehkendame umbes 40 euri üheks otsaks. Võimalik, et kusagil tuleb osta ratta ehk pagasipilet. Lisame juurde veel 10 euri. Kokku 50 euri. Edasi-tagasi seega 100 euri. Siia lisame juurde hotellid, kämpingud, toidu, alkoholi, kõrtsid, motellid ja bordellid. Lõppkokkuvõtes algavad edasi-tagasi kulutused 100 eurist ja lõppevad määramatuses.