Kui te lendate Qatar Airwaysiga ja vahepeatus Dohas on rohkem kui 8 tundi, siis reeglina annavad nad sulle ka tasuta hotellitoa, transfeeri ning selle paketiga saab ka viisa. Vormistamine oli lennujaamas, vaadati pileteid, kui kvalifitseerusid, siis anti hotelli ja taksovautsher.
Palawanil nägin mina sularahaautomaate ainult Puerto Princesas, kuna vahemaad on vaevalised sõita, siis plaanide muutumise korral päästab valuuta. Kohalik raha on aga kindlasti üle kõige, kuna ka eraldi vahetuskohti ei ole just palju, ilmselt majutuskohtades saab siiski kauba peale, endal ei olnud vajadust proovida. El Nidos sai ka El Nido Art Cafe's krediitkaardi vastu sularaha võtta. Aega päris palju möödas, kui seal käisime, kuid on nagu meeles, et USD kurss tundus mõistlikum.
Paanika on normaalne ja kordub alati, siin üks hea kirjutis kogenud reisijalt, mis juhtub pärast veahinnaga pileti ostnutega:
Originally Posted by MileageAddict Ahhhh....the emotional phases of a mistake fare.
-
Discovery - mistake fare is posted on FT. Novices frantically checks how much vacation time they have and if the dates of availability mesh with their schedules. Experienced FTers just book it and worry about contacting spouses or their boss later. Word spreads like wildfire.
-
Excitement - Tickets purchased, confirmation emails received and dates of travel shared with other FTers. Discussions of what to see and do and where to stay crop up in other threads. Novices contact source to change seats or inquire about upgrades, Seasoned FTers sit back and enjoy reading the discussion threads.
-
Stress Stage 1 - Concern over paper ticket delivery - Novices Frantically check otheFedEx website every few hours, constant monitoring of driveway for FedEx truck. Seasoned FT veterans sit back and relax.
-
Glee and happiness - Paper tickets in hand, vacation request submitted, spouses finally informed, hotel reservations made and bragging to friends and co-workers begins. Both novices and experts get very excited.
-
Stress Stage 2 - Rumors of fare not being honored, discussion threads about the airline and ticketing agency ensue. Rumors crop up like crabgrass at this stage. Many FTers begin to worry excessively about whether or not the trip will happen. Novices make non-refundable and financial committments to their trip. Seasoned FTers make mixed drinks (and maybe a sandwich) and is patient.
-
Reality Check - Accurate information is obtained - usually takes place a week to 10 days after mistake fare is published. Confirmed information from the source as to whether or not tickets will be honored.
7a. Pure Joy (Icelandair style- Fare is Honored) - Lots of happy people, FT threads on shared information regarding hotels, restaurants, tours, etc. Jealousy from others sets in. First "FT guinea pigs" embark, post confirmation threads that all is ok.
7b Hostile Feelings (Copa Airlines Style - fare is not honored) - Many angry and disappointed FTers. Refunds are issued. Novices have multiple discussion threads of lawsuits and hostile correspondence, FT pros mutter "c'est la vie" and look for the next fare mistake.
8a Success (Honored) - Trip Report thread becomes very active
Puerto Princesast saab igale poole maismaatranspordiga, kui hommikul jõuad, siis saab ka tavalise bussiga, muidu tuleb üürida. Pakkujaid on lennujaamas küllaga.
Piiril ei küsinud küll keegi midagi, Eesti pass tekitas märksa suuremat huvi :)
Rendiautot kinni ei pannud, ei mäleta, et oleks olnud selline võimaluski. Tasub majutuskohas küsida, meile anti Upolul päris mitu firmat, kuhu siis ise helistasin ja küsiti, millist autot soovime ning siis toodi see kohale, Sawaiil randudes läksime ka ühte hotelli, sõime ja vahepeal uuriti auto kohta, seal oli tõsi küll, valida oli ainult kahe auto vahel, üks traktori sarnane dzhiip ja teine mõnus väike Suzuki Jimny, viimased on seal ka väga levinud rendiautod. Tuli teha ka nn kohalik juhiluba, mis seisnes sisuliselt meie ARK-i kohalesõidus (taksoga) ja väikse raha maksmises (Upolul). NB: tänaseks on Samoal vasakpoolne liiklus, 5 aastat tagasi oli see veel parempoolne. Raha võtsime automaadist ja palju korraga, kuna automaate on ainult Apias ja Sawaii sadamalinnas, Saleologas, ja ka lennujaamas. Ametlikes majutuskohtades sai mitmes ka kaardiga maksta, kuid sularaha tagavara peaks kindlasti korralik olema, väljapool Apiad tuleks arvestada, et maksmine on ikka sularahas (erandiks on osad ametlikud majutuskohad). Valuutadest 2005.a. oli USA dollar paremini tuntud valuuta kui euro, Uus-Meremaa valuuta sobib ka muidugi, kuna paljud samoalased töötavad Uus-Meremaal. Saartevaheline reis kestis veidi alla 1,5 tunni. Meie lendasime sinna Aucklandist, mäletan, et head ühendused olid ka Sydney ja Tongaga. Pane Wikipedias otsingusse Faleolo International Airport ja sealt näed, milliste linnade/riikidega ühendus on.
Viisa saab piirilt. Ei oskagi öelda, kumba saart eelistada, nad on piisavalt erinevad, et mõlemad pakuvad midagi. Upolu on selline rohkem rahvastatud, külasid on tihedamalt, valikuid rohkem, Sawaii jälle selline metsikum. Me olime mõlemal nädala ja tegime nii, et võtsime kõigepealt paariks-kolmeks päevaks rendiauto, tegime saarele tiiru peale ja siis vaatasime välja koha, kus pikemalt olla ning sõitsime sinna kohale bussiga. Bussisõit tuleks kindlasti läbi teha, see on omaette elamus, kus rahvast täis buss laulab, peatusi tehakse vahel ka iga 100 m järel, sest jõuti kellegi koduväravasse. Saarte vahel liigub laev päris mitu korda päevas, sõiduplaani oleks targem mitte 100% usaldada, kord läks laev hilinemisega, kord jälle varem minema, õnneasi. Elasime põhiliselt faledes - kas oli siis mingi majutuskoht, kus hulk falesid ranna ääres või siis oli mingi perekond, kellel nö oma õuel vee ääres paar falet ja rentisid neid välja, samuti teevad nad sulle süüa. Kinni oli meil pandud vaid esimese öö majutus Apias, muidu vaatasime, mis tee ääres silma hakkas või kui hilja peale jäime, siis tuli võtta see, mis parajasti olemas oli, halbu muljeid ei jäänud kuskilt. Inimesed on väga sõbralikud ja üritavad sind igati aidata. Muljed on igati head, asju tuleb võtta rahulikult ja lasta ajal kulgeda, kiiret ei ole seal kellelgi :)
... ja aeg-ajalt ikka ja jälle mõtlen, millal leiaks aja ja raha tagasi minna. Kui on konkreetseid küsimusi, anna teada.
On tore, aga ujumiseks sobivat randa sealt küll ei mäleta, linnarand oli suht räpane ja ka vesi oli must, suured sadamad kohe kõrval. Kochis on mõtet olla paar päeva ja siis kuhugi randa edasi sõita.