Sel aastal 14. korda toimuv Tipikate Rattamatk viib 25.-27. juulil rattahuvilised inimesed tutvuma Lõuna-Pärnumaaga. Oleme küll Tallinna Tehnikaülikooli jalgrattaklubi, kuid üritusele on teretulnud ka teised matkahuvilised inimesed.
Juhiksin igaks juhuks tähelepanu ka sellele, et meie matk ei ole üldjuhul sobilik osavõtuks peredele koos lastega, vaid tegemist on suuresti noortele täiskasvanutele suunatud üritusega, kes jaksavad ja kelle jaoks on lisaks päevastele tegevustele planeeritud ka öised peod. Meie matk on populaarseim vanusegrupis 25-35.
Täpsem info ja registreerimine: http://ratas.tipikas.ee
Tipikate Rattamatk on taaskord ukse ees ning soodusregistreerimise periood saab läbi juba selle nädalaga. Sel aastal 13. korda toimuv matk viib inimesed Võrumaale. Info ja registreerimine: http://ratas.tipikas.ee
Olen siin viimase veidi rohkem kui aasta jooksul aeg-ajalt nillinud UpTraveli lehelt Bulgaaria reise. Kuna kodulehel olevad hinnad on aasta läbi suht samad olnud, aga jaanuaris-veebruaris räägitakse lisaks "varase tellija soodustusest kuni 50%", siis arvasin tõsimeeli, et kodulehel olevatest hindadest on võimalik miskit veel alla saada. Reaalselt kui täna koha peale reisi vormistama läksin ja võimalikult odavate reiside kohta küsisin, siis parim, mis mulle pakuti, oli omajagu kallim kui kodulehel väljas olevad odavama otsa hinnad. Pean tõdema, et mulle selliste kauplemisvõtete kasutamine ei istu ja tundsin pettumust. Aga ilmselt ei ole siin tegemist ühe reisibüroo omapäraga, vaid kogu pakettreiside sektoriga.
Tegelikult ei olegi ma ise üldse eriline pakettreiside huviline ning ilmselt ei laseks sellisest kauplemisvõttest ennast heidutada, vaid käiksin lihtsalt pakettreise pakkuvatest firmadest kaarega mööda. Hetkel oli teemaks aasta tagasi trip.ee viktoriinilt võidetud 300€ kinkekaart, mis on nimeline ja kehtib ainult pakettreisidele. Kuna tuleb välja, et 300 euroga pakettreisi päris kätte ei saa, eks ma pean nüüd siis mõtlema, et kas neelan selle minu jaoks ebameeldiva kauplemisvõtte alla ja maksan juurde või siis lasen lihtsalt kinkekaardi tuulde.
PS: Mu käesolev postitus ei ole otseselt mõeldud millegi üle vingumiseks, aga tänased kogemused tuletasid mulle selle teema siin meelde ning arvasin, et panen oma mõtted/tunded ka kirja.
Minul varastasti 2005. aastal Peterburis rahakott ära ja oli ka vaja tõendit, kuna osadele dokumentidele on siis ette nähtud madalam riigilõiv. Venemaal aga tahtis miilits ilmselt varguste statistikat madalal hoida ja mulle öeldi, et nad saavad anda ainult paberi, et ise kaotasin oma asjad ära. Öeldi ka, et kui ma tingimata nõuan paberit, kus kirjas vargus, siis "tuleb neil delo avada ja sellega läheb nii kaua, et ma ei jõua järgmise päeva pealelõunal oma Tallinna bussi peale". Eestis läksin selle paberi ja jutuga politseisse oma muret kurtma. Seal öeldi, et Venemaal toimunud varguse kohta võin ma tegelikult avalduse esitada ka Eestis. Uurima nad seda mõistagi ei saa hakata, aga minu antud ütluste alusel paberi saavad küll anda, kus kirjas, et ma olen pöördunud politsei poole välisriigis varastatud dokumentide asjus. Ja nii toimiski.
Kui midagi muutunud ei ole, siis peaks ka sinu ütluste alusel (ja prantuskeelset paberit kõrval lehvitades) olema võimalik see asi Eesti politseis registreerida. Aga täpsema vastuse saad muidugi politseist.
Tipikate Rattamatk, mida ülal mainisin, saab siis toimuma juba sel nädalal ning täna on viimane päev matkale registreerida: http://ratas.tipikas.ee
Kui rääkida sellisest ühepäevaste rattaretkede seeriast, siis meil Tipikate Rattamatkaklubiga toimub Tallinnas selline asi: http://ratas.tipikas.ee/ohtused-rattasoidud-2012
Minu teadmiste järgi on suuremad rattamatkad Eestis järgmised:
- Roheliste rattaretk (ülekaalukalt suurim)
- Võrtsjärve sihtasutuse matk (nende kodulehel oleva info kohaselt 120 kuni 160 inimest).
- Lõunamatkade rattamatkajate kokkutulek (nagu ülalt selgub, siis sel aastal ei toimu).
- Tipikate Rattamatk (olen ise selle korralduse üks juhte). Osavõtjaid 100 ringis, toimub sel aastal 12ndat korda. Oleme peamiselt suunatud Tallinna Tehnikaülikooliga seotud inimestele (tudengid, töötajad, vilistlased), kuid aktsepteerime matkadel ka mujalt pärit inimesi (tavaliselt on neid umbes 20%).
Kui keegi oskab veel mõne iga-aastaselt toimuva suurema Eestis toimuva matka välja tuua, siis enda harimise seisukohalt loeksin suurima heameelega :)
Vaatasin seda ja tekkis küsimus, et kas tõepoolest on tänapäeval tavaks, et isegi kui kasutada satelliittelefonis Eesti operaatori SIM kaarti, siis omistatakse number hoopis satelliitoperaatori poolt? Või on see mingi konkreetse satelliitoperaatori omapära?
- aastal käisin ise Nepaalis ning rentisin sellisest firmast nagu AA-Sat Professional OÜ omale Thuraya satelliittelefoni. Sisse läks Elisa SIM kaart ning sisse sai telefonile ilusti helistada Elisa numbri vahendusel. Telefon oli ka kahesüsteemne (GSM ja satelliitvõrk), seega sisse helistamisel ei pea helistaja üldse teadma, kas ma olen tavavõrgus või satelliitvõrgus - number on sama.
Ma ise nimetaks (parema nimetuse puudumisel) siiski ateistiks, kuid ei peaks ateismi usuks. See soovitus seitsme maa ja mere kohta meenutab aga anekdooti politseinikust, kes leitud laiba teisele tänavale lohistas, kuna ei osanud esimese tänava nime protokolli kirjutada.
Küsitlusele ma üks päev vastasin. Aga tahaks veidi heietada sel teemal, et osad inimesed (siin teemas näiteks postitaja MkM) rõhuvad ateismile kui usule (et jumalat ei ole).
Wikipedia sõnastab ateismi mõiste nii: "Atheism is, in a broad sense, the rejection of belief in the existence of deities. In a narrower sense, atheism is specifically the position that there are no deities. Most inclusively, atheism is simply the absence of belief that any deities exist."
Selle definitsiooni järgi ma ütleksin, et ateisti saab usklikuks nimetada ainult sel kitsamal juhul, kui inimene spetsiaalselt rõhutab, et ühtegi jumalat ei ole. Igasugune laiem ateismi mõiste käsitlus hõlmab ka seda, et inimene keeldub (ilma tõendust saamata) uskumast jumalustesse. Ja see, kui inimene keeldub uskumast jumalustesse, ei tähenda veel seda, et ta usuks kindlalt igasuguste jumaluste puudumisse (mida saaks nimetada siis usklikkuseks).
Äkki keegi oskab nimetada mingi pädevama mõiste "ateisti" asemele, mida võiks enda kohta kasutada inimene, kes enda kohta ütleb "ma ei usu ühtegi jumalust ilma, et see minu jaoks veenvalt ära tõestataks"? Agnostik selleks sõnaks ei kõlba, kuna kehtib pigem sellise "fifty-fifty" inimese kohta, kes ütleb, et "võib-olla on jumal, võib-olla ei ole ka".