Sügisene Kyoto

Hommik algas udus. Maastik ärkas aeglaselt, justkui kogu maailmal poleks kuhugi kiiret.

Esimestel päevadel oli raske harjuda linnainimese rütmist loobuma, aga juba kolmandaks päevaks hakkasin märkama asju, mida tavaliselt ei näe.

Mõnikord on vaja minna väga kaugele, et leida midagi, mis oli kogu aeg lähedal.

Lahkumine oli raskem kui saabumine. Tagasiteel mõistsin, et ei vii kaasa ainult mälestusi, vaid ka uue viisi maailma vaadata.