Olen Tripist reiside jaoks veidi infot alati leidnud, mõtlesin, et on aeg tagasi ka panustada. Tulime just täna Vietnamist, seega mõned silmajäänud asjad värskelt kirja, et ei unuks. Olen varem Aasias pisut käinud, Tais, Indoneesias, Singapuris ja Jaapanis. Nüüd siis Vietnam.

• Lendasime LOTiga, nagu praegu paljud teevad. Selle kohta on vaid nõndapalju öelda, et kui pikkadele lühike istmevahe, poolakate üleolev ja kehv suhtumine ja pardateenindus häda ei tekita, võib lennata küll.

• Hotellide ettebroneerimisega pole mõtet mitte-kõrghooajal (nagu seda märts/aprill on) Vietnamis tegeleda. Seda lihtsal põhjusel, et kõige parem on kohapeal oma silmaga veenduda, mida pakutakse. Lonely Planet või veeb seejuures palju ei aita, kuna Vietnamis käib areng kähku ja uusi kohti tuleb juurde - nii suurlinnades kui mujal.

• Aasia kerge rääbakus ei ole minu jaoks probleem, aga täiesti ligased nõud ja eelmistest või ka üle-eelmistest klientidest pesemata käterätikud/voodilinad on paraku Halong Bay saarestikus paha traditsioon. Mõtlesime, et juhuse värk, aga ei - üsna mitmes söögi- ja magamiskohas järjest sama probleem. Seepärast ongi eelmine punkt kasulik - vaata koha peal üle, mis meeldib, mis ei meeldi. Samas - see räpasus oli tõesti ainult Halong Bay ümbruse mure, muu Vietnami kohta meie seda öelda ei saanud.

• Kaljuronimine, mida ma tegin esimest korda, on Cat Ba-lt orgunnituna tasemel. Seal saab endale sobiva raskusastme valida ja möllata päev või paar või soovi korral rohkemgi. Lahe on, et orgunnijad ei vea võõraid "paksude saksa turistide" objektidele, kus sind köiega üles tõmmatakse, vaid ikka päris ronimiskohtadesse. Mind esmakordse tegelasena tegi küll tähelepanelikuks, et kas mitmekümne meetri kõrgusele mööda üsna sirget kaljut ronida on algajale reaalne, aga host ei lasknud latti alla ja see oli väga lahe.

• Vietnam on reisimiseks turvaline. Sobib naisterahval üksinda minna ja ei pea pelgama. Nagu ikka, väga pimedas kõiki asju ajada ei maksa, kuid see on väga turvaline võrreldes nii mõnegi ümbritseva sihtkohaga.

• Söök. Tavapärane reegel, et kus söövad kohalikud, seal on parim. Ilma liialduseta soovitan vältida paiku, kus eurooplased friikartuleid, brake casti jms söövad. Tänaval, pisikeste toolide ja laudade otsas on parim kevadrull, pho bo ja krabid.

• Tänaval on tingimine alati mõistlik, aga sellega pole mõtet liiale minna. Hinnad on niigi odavad ja on ju hea, kui kohalikel kah turistidest majanduslik tolk sees on. Muide - vietnamlane ei vihasta, kui kaup katki jääb või sa lihtsalt viisakalt "ei, aitäh" ütled.

• Kindlasti tsiklituur mägedes Da Lati ümbruses, Kambodža piirini ja sealt rannikule. Selleks tasub võtta easy-riderite punt, kelle leiate Da Latis siit - 70 Phan Dinh Phung Street - Ward 2 - Dalat City. Nende koopiaid (alati mitte üldse kehvemaid) on palju ja nende seas orienteerumine aeganõudev. Nüüd trikk on selles, et kui sa ise sõitmise vastu huvi tunned, võid pettumuse saada. Nad veavad sind ise oma tagaistmel. Meie küll sellega ei leppinud, panime oma läbirääkimisoskused mängu ja tulemuseks oli, et saime kuttide eneste tsiklid enda kätte ja meie prouad sõitsid meie seljakotina. Seda pilti ei näinud me rohkem kusagil, küllap meiesugused ka väldivad seal ise sõitmist. Aga see on lahe trip, sõita päevade kaupa mägedes, käia mägihõimudel külas. Jälgima peab, et saaksid endale ajudega saatjad easy riderist. Mõned neist oskavad ainult lolli nalja teha, kuid ajalugu, antropoloogiat ega muud huvipakkuvat nad ei tunne üldse. Kuid seal on ka arukaid selle, ühe kontakti võin huvilistele jagada. Me sõitsime 650 kilti nelja päevaga (jajaa - seal kiirus naljalt üle 40-50 kmh ei keri;). Aga ettevaatlik tasub sellega olla ja kui oma sõiduoskustes ise 100% kindel ei ole, pole mõtet seal riigis sanga ronida. Ka meile sõideti korra paduvihmas otsa ja ohutunne kaasliiklejate suhtes peab küll kogu aeg virge olema. Lisaks võid retkel sattuda magama "hotelli", mille uks käib tabalukuga kinni, aga see on OK, seal on nii kombeks:)

• Mulle loomade vangistamine ei istu ja seetõttu olen veendunud, et tegin seal oma elu esimese ja viimase elevandisõidu - kuid ühe korra tahtsin siiski proovida. Õnneks koheldi loomi viisakalt, kuid erinevalt mulle seni teadaolevatest tuuridest käisime me elevandiga läbi järve ja oli üsna lahedalt scary, kui korraga vesi nii sügavaks läks, et elevant kadus üle terve kere vee alla ja polnud selge, kas ta viitsib edasi kõndida või hakkab hoopis püherdama.

• Mui Ne on muutumas vene turistide teeninduspargiks. Kuid peale mägedes ja tsiklitega müttamist on seal hea paar päeva relaxida ja rannal pikutada.

• Saigonis soovitan kõikidel tänavaelu sõpradel elada Bui Vieni tänava hotellides. Jah, neid on seal palju ja samuti on seal palju turiste, kuid ega turistidki lollid ole ja pahades kohtades käi. Sealsete tänavate kohalike söögikohad on väga head, seal on väga lahe istuda ja saada kohalikega jutu peale ning üritada uurida, mis elu Vietnamis elatakse.

• Hää on, et ka Vietnami turismiatraktsioonid ei ole labased raharöövimised. Seal näidatakse/pakutakse/teenindatakse iga dongi eest ja mul ei tekkinud kordagi tunnet, et see oleks haltuura. See tunne tuleb muide väga ruttu Indoneesias ja ka Tais.

• Kalurikülade ja varahommikuste päikesetõusude vaatamine liivadüünidel, hot potid ja pho bo-d igapäevases menüüs, jalgratastega matkad, et pikemalt näha - need lisavad seiklust ja on Vietnamis hõlbsasti teostatavad.

• Ahjaa, nad ei räägi eriti inglise keelt. Ja isegi need, kes räägivad, lõikavad sageli sõnalõppudest ja keskelt konsonante välja ja sa oled arusaamisega käpuli. Selle vastu aitab mõne sõna õppimine, kannatlikkus arutamisel ja kõige lõpuks paber ja pastakas. Me saime suhelda seal inglise, vene ja prantsuse keeles, kuid vietnami võib vabalt nii minna, et ei oska ühtegi võõrkeelt, siis oled enamuse kohalikega samal pulgal.

• Veidi rahast ka. Korralik hot pot maksab 200 000 - 500 000 dongi. Pho bo saab tänavalt 20 000 - 40 000 dongiga, kevadrullid sama raha eest. 333 õlu on 10 000 - 25 000 dongi. Ja lihtne kahene hotellituba on 18 dollarit, aga võib saada ka odavamalt. Siselend Hanoist Da Lati u 600-700 krooni, Saigonist Hanoisse veidi rohkem. Jah, võib saada ka odavamalt, aga me ei viitsinud sellega liiga jantida, sest meie hindadest on toit ja elamine ja transport oluliselt odavam. Bensuliiter on u dollar, aga kui kusagil keset saart su mopeed tühjaks jookseb, siis võidakse ka 25 krooni liitrist küsida - meil juhtus nii:) Mopeedi rent on u 4 dollarit päevas ja easy rideriga sõitmise puhul kasutasin ma ainsa korrana veidi põhjalikumat läbirääkimistaktikat, niet selle hind langes 75 dollari pealt 55-le inimese kohta. Hinda kuulub siis ratas, kütus, hotell, sinu pagasi kaasavedamine ja meeste asjatundlik seletus tee peal, samuti kõik admission feed, mis tee peal võiks üles kerkida. Samas - Mui Ne-l saab kahese väga korraliku bungalo 135 dollari eest, aga see on siis privaatranna ja kõikide kellade-viledega, mis sinna juurde käib.

Kui on täpsustavaid küsimusi, vastan, kui oskan. Igal juhul soovitan Vietnami minna, selles ei pea pettuma. Kahju on, et ajapuudusel ei jõudnud me Mekongi deltasse, selle jõega tuleb tutvuda vist siis Kambodža-reisil.