Ahto ja Andres reisil Omaani 1-13 dets-04
Kuna olime otsustanud Ahtoga teha seekordne reis low budget, siis Frankfurdis me öömaja ei broneerinud. Sõitsime hoopis esimese rongiga linnast väljuvas suunas ja hüppasime enam- vähem linna mõõtu andvas kohas rongist maha. Linnake oli suhteliselt tühi, kuid üsna varsti leidsime natuke purjakil vanapaari abiga esimese õlleka üles. See oli selline korralik saksa õllekas. Kuna seal hakkas peale õllejoomist igav, otsustasime peagi edasi minna. Järgmine koht, kuhu sattusime, oli noorte koht. Seal oli juba lõbusam. Lisaks õllekale oli selle ühes otsas midagi meie kultuurimaja saali taolist. Seal mängisid ühed sellid pidevalt kitarri ja ülejäänud noored mängisid mingeid lauamänge. Veetsime seal mõne aja, kuni kaader hakkas laiali vajuma. Läksime ise ka lennujaama tagasi. Veetsime ülejäänud öö lennujaama pinkidel magades. Lennukile minek oli nagu ikka.
Lennukil oli peale meie veel eestlastest 2 Evit, keda hakkasime ka nende enda hüüdnime tõttu vendadeks Evideks kutsuma, 2 pärnakat ja üks lapsega perekond. Poisi nimi oli vist Ken-Martin. See sell oli juba vana rändur. Umbes oma 4-5 aastase elu jooksul oli ta vist pool maailma juba läbi sõitnud.
Lend möödus lõbusalt ja ohtralt veini juues. Oma osa andis ka Ahto poolt kaasa võetud hansa (setude nn. kodukonjak või viski). Stjuardessid hakkasid meist juba ringiga mööda minema. Vahepeatus oli Dubais, kus suurem osa kontingendist maha läks. Veel tunnike lendu ja olimegi Omaanis. Lennujaamas seisime pikas viisamaksu ja rahavahetuskassa järjekorras. Üks inglane ütles, et lennukis antud viisataotlusblankett ei ole hea. Seepeale läks kogu meeskond kohalikku blanki tätma. Viisamaks oli 6 R (31 EEK=1 R =1000 baisa). Viisa saamine oli kiire toiming. Lennujaamast väljudes oli üsna palav - 24˚C täpselt keskööl. Jamasime tükk aega taksot otsides, sest Evide hotelliautot polnud kusagil ja kohalikud ei osanud inglise keelt ja keegi ei teadnud nimetatud hotelli. Hakkasin juba ise teist hotelli otsima. Lõpuks oli üks juht meid nõus 15 R eest ära viima. Kauplesime hinna 12 R peale. Tee hotellini viis läbi Muscati. Hakkasin mõtlema, et oleme Disneylandi sattunud - teid palistasid ilusad palmid, hoolitsetud muru, ideaalne autotee, veatud majad nagu oleks tehtud need plastmassist, lisaks araabia-pärasus ja ornamendid.
Kui hotell oli üles leitud, hakkas jama taksojuhiga. Maksime talle 12 R peo peale. Kuid see talle ei meeldinud. Ta näitas meile 8+8 ja meie paberile kirjutatud 12 R. Hotelli vend suhtles ka aktiivselt araabia keeles. Aga hiljem saime aru, et ta polnud huvitatud meie edasisõitmisest. Taksovend oli aru saanud, et me tahame sõita Spring hotelli ja teise hotelli veel. Seega surusime taksojuhile 6 R väevõimuga jootrahaks ja saatsime ta minema. Eriline tüng. Panime siis asjad maha, Evid magama ja läksime ise linna peale kolama (kell 02.00) Tee peal jäi ette hindude restoran. Tavaline nagu mujal maailmas - lihtne, natuke räpane, toolid-lauad ja ongi kõik. Toit oli maitsev kana teravas kastmes ja riis. Sõime nagu kohalikudki näppudega.
Otsustasime Evidest lahku lüüa, sest arvasime, et ootame rohkem ekstreemsusi, mida aga pole neljakesi võimalik kogeda. Hommikul olid Evid juba hotellist lahkunud. Jätsime neile sõnumi ja tahtsime minema minna. Hotelli sepp aga küsis, kas me hommikusööki ei söögi. Kuna hotell oli võrdlemisi peldik, ei oodanudki me sööki. Söök oli aga õnneks maitsev.
Läksime peale hommikusööki linna peale turgu otsima. See oli raske tegevus. Ühed näitasid ühes ja teised teises suunas. Lõpuks pani üks sell meid takso peale ja andis juhile käsu kätte. Lühikese sõidu eest küsis taksojuht 2 R. Hiljem selgus, et see sõit oleks olnud 0,2 R väärt. Teine ja viimane tüng siinmail. Mingil hetkel peatus takso ja juht ütles, et oleme kohal. See ei paistnud küll turu moodi olevat. Väljas sadas vihma. Hiljem selgus, et see on siiski turg - uus turg. Ringi jalutades kuulsime selja tagant eestikeelset hüüdmist. Need olid pärnakad. Võtsime siis koos vana turu otsimise käsile. Selgus, et reede on neil vaba päev ja turg on ainult peale nelja avatud. Ka raha vahetamine oli problemaatiline. Jalutasime mööda tühja turgu ringi, kuni sattusime mere äärde. Mere ääres jalutas 2 pikkades seelikutes ja kübarates valget naist. Kuramus, vennad Evid. Neil oli kõik väga ilusti läinud. Ka taksohinna olid nad turule sõiduks poole odavamalt saanud. Eemal nägime ühte vana kindlust, mida soovisime vaadata. Sinna minnes jäid Evid meist maha. Paistab, et neile meeldis kahekesi koos rännata. Adjöö. See linn hakkas kuidagi ammenduma. Võtsimegi Ahtoga plaani lõuna poole minemise. Mõnus lõunasöök koos pärnakatega, mille ajal tuli neil ka mõte Salalahi sõita. Läksime siis nende hotelli, et muuta ööbimise aega. See oli neil juba Eestis varakult kinni makstud. Kohalikud tsurkad aga ei tahtnud kuupäeva muutmisest midagi kuulda. Nii tuligi pärnakatel jääda oma kallist hotelli kasutama. Neil oli veel jamaks see, et tuba, milles nad elasid, paiknes ööklubi peal ja seal oli öösel kella kolmeni kõva tümps kostmas. Bussijaamast saimegi ilusti bussipileti 2 R eest Firgi. Pileti väljakirjutamine oli paras bürokraatia. Pilet koosnes neljast koopiast, millest 2 rebis piletimüüja kohe ära ja kolmanda rebis sama inimene bussi sisenemisel ära. Jalutasime peale piletiostu linna peal ringi, kus saime lõpuks raha vahetada ja teed juua.
Bussisõit iseenesest oli kiire toiming. Kõik reisijad olid halattides. Hiljem saime aru, et need bussid, kus sõitsid halattides vennad, olid puhtamad ja korralikumad, aga ka natuke kallimad. Maanteed olid väga korralikud ja valgustatud. Lennukist vaadates oli kogu maa nagu pärlikeedega kaetud.
Firgis saime Nazwa ristteel maha. Otsustasime, et proovime siis edasisõitu hääletades. Esimese laksuga saime kohe auto peale. Kusagilt maa alt ilmus veel üks tont välja ja tuli meie auto peale. Nazwasse jõudsime 10 minutiga. Tont andis autojuhile 0,1 R. Kuna meil väiksemat polnud siis andsime 0,5 R. Nazwas vaatasime kiirelt linna peal ringi ja hakkasime hotelli otsima. Jama - keegi ei tea siin hotellist midagi. Ühel tänavanurgal arutas meestesumm midagi. Küsisime siis nendelt. Väikese arutamise peale kutsus üks neist meid endaga kaasa ja pani tulistjalu minema. Järgnesime kuni majani, millel oli peal silt - araabia restoran. Arvasime, et see ongi õige koht ja tänasime venda ja läksime sisse. Restoranipidajad ei teadnud aga hotellist midagi. Kuna siin restoranis ajasid lõhnad kõhud veel tühjemaks, otsustasime, et tuleme mõni päev siia tagasi, aga hetkel läheme hoopis üle tee asuvale turule head ja maitsvat otsima. See oli üks suur väljak, kus päeval toimus turg ja hetkel pimedas grilliti ainult mõnes kohas liha ja sai puuvilju osta. Sõime siis vaibal istudes liha ja tundsime elust niisama mõnu.
Meie kõrval istuv sepp hakkas meie kohta huvi tundma. Vestlesime natuke niisama ja küsisime, kus siin hotell asub. Tuli välja, et siin linnas polegi hotelli. Hotell asub aga teises linnas, mis ei ole üldse kaugel ja tema on nõus meid sinna ära viskama. Hotell oli edev siseõuega ja kahe välibasseiniga. Hind 27 R kukkus väikese kauplemise peale 21,4 R peale. Kui tuba oli võetud, läksime häälega Nizwasse tagasi. Kuna hääletamine oli ülilihtne, otsustasime edaspidi ainult nii liikuda.
Vahepeal räägin natuke taksodest. Kui takso on tühi, siis annab ta väikese törtsu signaali. Igas linnas on kujunenud kindlaks mingi kindel taks, mille eest saab kogu linna sees sõita. Nizwas oli selleks taksiks 100 baisa, Salalahis 150 baisa per nägu. See hind on vaja kohe kohalike käest järele uurida.
Kolasime linna peal veel ringi, vaatasime kaubandust, ostsin kohaliku mütsi ja maitsesime erinevaid kohalikke asju. Linnatiir tehtud, saabusime häälega hotelli tagasi. Hotellis oli väliõhtusöök. 5R eest sai võtta kõike nii palju kui tahtsid. Kokk oli seal samas ja küpsetas liha. Toidud nägid väga ahvatlevad välja. Võtsime siis ühe õhtusöögi ja vedasin 2 suurt taldrikutäit tuppa. Ahtol aga oli enesetunne vilets ja ta eriti ei soovinud süüa. Toit oli iseenesest vastupidiselt välimusele sitt. Õnneks ei tahetud hommikul selle eest raha saada. Võtsime pisut oma mammonast pärit napsu ja käisime öösel kahekesi ujumas. Proovisin ka koju naisele helistada, aga see ei tulnud kuidagi välja. Ainult tavatelefonile sai helistada. 2x2 minutit kõnet läks maksma 5,75 R. Aga see oli vajalik kulutus, et raporteerida kodustele enda olukorra kohta.
Järgmine päev tõusime pool kaheksa. Hotelli hommikusöök oli ka sitt. Häälega Nizwa soukile (turg). Turg oli suhteliselt tühi. Kondasime ja vahtisime siis niisama ringi. Istusime ühe vanamehe kõrvale. Kõik, kes tulid vanamehega juttu rääkima, tervitasid ka meid ja andsid terekätt. Kui turg hakkas ammenduma, võtsime suuna Bahla poole. Tee peal sattusime rätsepaärist mööda minema. Sain endale ka soovitud halati osta, mille sealsamas kohalike suure tähelepanu all selga tõmbasin. Läksime jala linnaserva, et hääletama hakata. Meid võttis peale üks noor kutt tuliuue Cheviga. Kutt oskas hästi inglise keelt ja teadis palju rääkida vaatamisväärsustest ja ka elust-olust. Näiteks - kohalikud lapsed lähevad 4 aasta vanuselt kooli, 5-aastaselt hakkavad inglise keelt õppima ja 6-aastaselt arvutit õppima. Mingi hetk pööras ta teelt ära ja näitas meile umbes 2000 aasta vanust küla. Selle kõrval oli tuliuus küla, mille valitsus oli külaelanikele ehitanud, et säilitada vana. Siis viis ta meid Bahla kindluse juurde ja ütles, et see on renoveerimisel ja vaevalt me sinna sisse saame, aga ta viib meid edasi teise kindlusse, mis on huvitavam ja ilusam. Ta oleks meid kindluse juures isegi ära oodanud ja meid edasi viinud, aga me keeldusime viisakalt ja andsime tänutäheks ta lastele Eestist kaasavõetud komme.
Kindlus oli ilus. Ruumides sees olid mööbel, vaibad ja padjad. Ühes ülemises ruumis võtsime mõnusa positsiooni vaipadele. Kuna oli keskpäev ja väljas väga palav, lasime unel hea maitsta. Ülimõnus oli. Peale uinakut lootsime kahe noore valge turistiga edasi saada, aga needki hääletasid taksot. Proovisime Al Hoota Cave poole minema hakata (ülisuured koopad), aga keegi ei teadnud nendest nagu midagi. Hääletasime siis umbes oma arust õige suuna poole. Mingist ristteest ei saanud aga kuidagi edasi. Üks tont küsis koobasteni 10 R. Saatsime ta pikalt ja hakkasime siis jala astuma. Lõpuks peatus üks auto meie juures ja peremees teadis seda kohta. Ta oli oma poistele kooli järele tulnud. Kobisime ruttu peale ja ta viis meid lahkelt edasi kuni asfalttee lõpuni. Edasi läks ainult liivatee, mida hakati lähitulevikus kõva kattega katma. Mees näitas meile suuna ära ja me panime siis jala 3,5 km ajama. Mingi hetk tuli seda teed pidi üks auto. „Cave?