Tallinna lennujaam on olnud viimastel aastatel tõeline õudusunenägu. Lufthansa ja seega ka kogu StarAlliance kuldkliendina olen harjunud, et ükskõik kus maailmas läbin nii check-ini kui ka turvakontrolli 10-15 minutiga, kuid Tallinn oli selles osas ääretult ebameeldiv erand: esiteks puudus ja puudub meil ka praegu eraldi turvakontroll eliitreisijatele (OK, kui päris eraldi turvakontrolli teha ei taha, tehku siis vähemalt eraldi ligipääs, nagu see on nii mõnelgi pool mujal, kus eliitstaatusega või äriklassi reisijad satuvad lihtsalt kohe turvasaba etteotsa) ja teiseks on olnud Tallinnas alati probleem sellega, et Business Class check-inis istuvad näitsikud justkui ei tea, KELLE jaoks nad seal letis istuvad ja teenindavad reisijaid valimatult. Mujal maailmas saadetakse Business ja First Ceck-inidest joonelt minema kõik, kellel selle kiirema teenuse kasutamiseks õigust pole – meil aga on olnud inimene, kes on maksnud selle eest, et omab kiiret ja takistusteta eriteenust, sunnitud ootama sabas koos economy-reisijatega. Me ei ela sotsialismiühiskonnas, kus justkui kõik on niikuinii võrdsed (ehkki ka seal see 100% ei kehtinud). Mingisugustki kriitikat ei kannatanud varem ka lennujaama poolt opereeritav lounge..
Nüüd, pärast uue osa avamist, lennujaama külastades saab rõõmuga tõdeda, et asjad on asunud paranemise teele! Lounge on juba täiesti OK (Linda-loungeks vist kutsutakse) ja ka lennujaama lennuoote osa on asunud meenutama tipplennujaamu nagu näiteks ICN. Ok, miniatuursel kujul muidugi. Aga mis lonkab ikkagi kahte jalga korraga, on turvakontroll – kus ikkagi puutub “Priority access” ja turvatöötajad on “püüdlikumad” (loe: norivamad), kui isegi Ühendriikides. OK, Tel-Avivi omad on võib-olla veel hullemad. Must häbiplekk meie ilusal lennujaamal.
Korrektsemaks on muutunud ka check-in (ei tea, kas on mõju avaldanud ka kasvatuslik tegevus – olen igal varasemal korral neile meenutanud, MIKS ja KELLE jaoks on olemas äriklassi registreerimislaud).
Igal juhul on TLL lennujaam muutunud paremaks. Way to go!
Sisenedes võtab iga reisija vasu isiklik assistant, kes jääb reisija käsutusse kogu terminalis viibimise ajaks. Ülimalt viisakalt selgitatakse pakutavaid võimalusi ning palutakse enda kätte pilet ja pass – ni check-ini kui ka piiriformaalsused korraldab seesama “personal assitant”. Turvakontrollis ei ole mitte mina see, kes peab oma läpaka kotist välja võtma, vaid urvakontrolliametnik küsib viisakalt, kas ta tohib ehk seda ise teha (ka lindile tõstab kohvri turvaja). Läbides turvavärvad, hakkavad need ootuspäraselt (tänu kingade kannas olevale anti-shock vedrule) piiksuma. Minu meeldivaks üllatuseks järgneb sellele turvajapoolne vabandus (!) ning kiiresti otsitakse põhjust käsimetellidetektoriga. Eimingit tüütut kingade jalast võtmist ega muud taolist. Terminal ise pakub meeldivat avarust ja palju ruumi – ei ole “crowded” nagu kahjuks suur hulk äriklassilaundže, tavaootesaalidest rääkimata. Minu käsutuses on a la carte restoran (kõik muidugi juba piletihinnas), kusjuures kuigi on eraldi korralik restoraniosa, pakutakse kohe, et süüa võin, kus iganes soovin (kasutan seda võimalsut mõne tunni pärast). Lisaks a la cartele, milles valmistatud roogadest 3 proovides võib julgelt öelda, et koka- ja serveermiskunsti tippteosed, on ka suure valikuga puhvet, millest küll enda mugavuse nimel on mõttekam lasta endal meelepärast tuua, kui ise minna. Olles lõunasöögiga magustoiduni jõudnud, tuleb mind oma hoole alla saanud assistant, kes ulatab mulle tagasi re-check-initud pardakaardi ja pakub lahkelt nende n.ö. hotellituba (neid on mõned), kui peaksin soovida mõneks tunniks tukastada. Pardakaardi kohta aga lisab, et seal toodud “Boarding time” üle ei pea ma muretsema – see ei kehti mulle, kuid süsteem trükib selle kõikidele pardakaartidele Kõik kasutatud teenused on tipptasemel. Olles mõnusalt lõõgastunud, interneti vahendusel tööd teinud (internet tasuta) ja meeldivalt ning korralikult söönud, on aeg jõudnud märkamatult hetkeni, kui minu Hong-Kongi suunduva lennu väljumiseni on jäänud napp 20 minutit. Minu juurde tuleb personal assistant, kes vabandandes, et mind järsku hetkel segab, annab teada, et minu lend on kõik tavareisijad (ordinary passengers) juba pardale võtnud ning oleks tore, kui ka mina lähema 5 minuti jooksul võiksin kaasa tulla. Mis saab mul olla selle vastu! Laskume liftiga allkorrusele, kus minu juurde tuleb piirivalveametnik, ulatades mind naeratusega nimepidi kõnetades minu passi ja soovib imekena lendu. Mind saatnud daam “annab mu üle” mustas ülikonnas autojuhile, kes MB limusiiniga mu lennuki juurde sõidutab ning seejärel pardale saadab. Olen oma olemuselt väga nõudlik reisija, kuid selle kogemuse hindeks mõistan panna vaid 5+.
Tegemist ei ole unenäoga, vaid Lufthansa First Class Terminaliga Frankfurdis. Ainus, mida selle mõistliku luksuse kasutamiseks vaja, on Lufthansa lennuki (no code-sharing!) First-I pilet või HON staatus.
Ei, HON ma kahjuks ei ole, olen SEN ;) FCL teenuseid kasutasin First Class reisijana.
Raha eest HON staatust osta ei saa, selleks tuleb kahel järjestikusel aastal lennata kokku 600 tuhat miili. Küll aga saab raha eest osta Firsti piletit. Või piisava miilikonto olemasolul end sinna upgradeda.
Seda lugu kirja pannes mõtlesin, et toon siin lihtsalt ühe võrdlusmomendi tavaelust neile, kes aravavad, et kõik inimesed ikka peaks olema võrdsed ja et mis seal siis ikka, kui mõni kuskil 20 minutit ootab.
Ma arvan, et sa käsitled või tõlgendad inimeste võrdsuse mõistet valesti. Mina arvan samuti, et kõik inimesed on võrdsed ja see on seotud pigem inimõigustega ja õigustega, mis on muude seadusega määratletud. Mul on sinuga võrdsed õigused ja sinul minuga.
Kuid sinu juhtumi puhul on tegemist teenusega ja sellisel juhul ei saa inimeste võrdsuse mõistet nii käsitleda. Sinu juhtumi puhul on määratud sihtgrupp. Olen 100 % veendunud, et sa soovid või eeldad, et sind koheldaks samaväärselt teistega sellest sihtgrupist.
Vähemasti Eestis ja muus arenevas postsotsialistlikus maailmas on vist kergem olla pisut leplikum ja kohaneda veel pooltoore kapitalistliku ühiskonnaga, kui üritada seda ühiskonda enda järgi vormida. Siin võib rusikaga lauale tagudes oma õigusi taga ajades ainult suurendada teenindajate vimma su vastu, mitte saavutada parimat teenindust. Eeldan, et Sa pole enam 20-aastane. Katsu siis mõista sellist noorukest kunstküüntega teenindajatibi, kes ei saa aru, mida mingi penskar või kõbi ülbitseb, kuna tal on ju selletagi raske töö, ntx sõrmenukke abiks võttes arvutiklaviatuuri valitseda. Ja ega tema pruugigi süüdi olla arvestades meil valitsevat ebatervet situatsiooni tööturul ja sellega sageli kaasnevat juhtkonna läbi sõrmede vaatamist alluvate küündimatusele, lohakusele või pohhuismile. NB! Sinusuguseid on meil veel vähe ja süsteem ei suuda veel kohaneda. Ise üritan küll end mitte häirida lasta sellest 20 minutist. Elan üle. Mujal maailmas ju asjad üldjuhul toimivad, seal saan oma staatust nautida, kui mul selleks soov peaks tekkima.
Minu staatus on olla vaba raamidest ja stampidest. Olen 40-ne jäärapäine individualist. Mu elujärg võimaldaks tegelikult ära seedida first classi kulutused nii eraisikuna (ma tegelikult siiralt kahetsen, et seda oma viimasel puhkusereisil ei teinud) kui ka äriinimesena, kuid kasutan seda suht harva, samuti ei lähe ma alati first classi (kui olen selle ostnud) või priority passi lõundžidesse, kuigi võimalus ju on. Tegelikult õppisin ma ülikoolis geoloogiat, olen loomult t-särgi ja teksainimene ja kui ma poleks 8 aastat tagasi saanud saatuslikku jalatraumat, siis oleksin andunud seljakoti-telgireisija. Reisides ööbin enam 4* kui 5* hotellides. Mitte raha pärast - lihtsalt see kõrgema klassi teenindus pole minu jaoks nii atraktiivne, kui ma varem seda mittekatsetanuna tegelikult arvasin. Olen käinud läbi mitmed eluastmed vaesest joodikust üliõpilasest läbi teenindaja ameti kuni eduka ettevõtte omanikuni ja suudan siiani vajadusel laskuda ka sellesama teenindaja mõttemaailma taemele ja teda ka mingi piirini mõista. Samas respekteerin ma täielikult Rauli staatusega inimesi. Meie ühiskonna edukad ärimehed pole seda edu pärinud, vaid on üldjuhul self-made-manid. Väljendan lihtsalt seisukohta, et Rauli võitlus Eesti kõrgema klassi teeninduse nimel meenutab donkihoti oma. Pigem üritada olla pisut leplikum. 90% meie kodanikest ei mõista seda veel niikuinii.
OK! Viimastes premium-staatust puudutavates topicutes, kus olen sõna võtnud, olen pälvinud kaastrippijate kriitikat. Mis seal's ikka. Ju ma siis olen selle ära teeninud, olen ise ka kriitiline. Ma ei küündi Rauli tasemele, aga samas ei ole ma kaugeltki rahul meie teeninduskultuuriga. Sorry pika essee pärast, aga vast siis enam ei küsita, et mis mätta otsast ma siin mölisen.
Ixxx, mismõttes sa ei lähe alati first classi, kui oled selle ostnud? Et istud lennukis vale koha peal economys, tundmaks oma väiksust siin maailmas ja kannatades?:) Muide, meis on ilmselt nii mõndagi ühist, mina 31 ja viimased 9a enda peremees olnud ning pole kordagi pidanud ülikonda selga panema töö huvides. Olen nõus, et eliithotellis on parem magada, ent hostelis ilmselt huvitavam seltskond. Viimasel reisil maksin 160 EUR öö eest, aga hängisin pubides ringi kohalike couchsurfingu tudengitega.
Aga norsule ütleks, et kui sina tunned ärimehe vastu austust tema tagasihoidliku käitumise tõttu, siis minu jaoks sõltub austus way enam sellest, mida ta Eesti majanduse ja elukvaliteedi arenguks ära on teinud. Jüri Mõis võib olla ülbe sitapea, aga ma austan teda võrratult rohkem, kui kümmetkonda kaubavahendamisega mõned miljonid teeninuid, kes võivad olla küll sõbralikud vagurad seljakotireisijad.
Ehh, eks ta osalt õige ole, et see teenindajatele nende kohustuste meenutamine võib veidi donkihotlik tunduda küll. Samas olen mina selleläbi seni ainult võitnud -- minu teenindamine on paranenud ja üks ja sama teenindaja teistkordselt püüab oma tööd vähemalt minu puhul korralikumalt teha (no loodetavasti ka teiste puhul). Pean siinjuures ütlema, et mind absoluutselt ei huvita, kas see või teine teenindaja mu peale ka vimma peab või mida ta minust mõtleb. Seda, et oma vimmapidamisega ta mingit käkki kokku ei keera, oskan enamasti jälgida (a la lennujaamas jälgida, et pagas saab korralikult ja õigesti leibeldatud ning et see Priority silt ka ikka külge saab) ja eks nad ka teavad, et nende vimm-käkist jääb igal juhul märk maha ja see klient seda asja niikuinii nii ei jäta. Teenindaja ülesanne on klient kliendi nähes naeratades viisakalt ja korrektselt ära teenindada. See, mis ta peale kliendi lahkumist teeb või ütleb, jäägu tema "isikuvabaduseks", mina sellega kokku ei puutu. Ja teate, sedapidi see asi töötab.
Usun, et kui rohkem oleks neid inimesi, kes ei aktsepteeriks lihtsalt niru tööd, siis ei jääks neil teenindajatel mitte midagi muud üle, kui hakata juba endi lihtsuse mõttes korralikumalt tööle.
Eks teeninduses tule musti lambaid ka mujal ette, kuid oluliselt vähem. Ja ainus peale eesti-eesti/vene teeneindajate, kelledele on tulnud kord otsesõnu ka öelda, et tema tööülesannete hulka ei kuulu minu kui kliendiga vaidlemine, on olnud poolakast LOT-i check-ini tädi JFK-s, kes ka arvas, et Business Class check-in on siiski kõigile avatud lett. Tõsi, ka see prouhen sai lõpuks oma töö seepeale (ja koheselt pärast palet kutsuda oma supervisor) kenasti selgeks.
Snoopi jutu täienduseks ja ehk mõnele selgituseks lisan ka oma "sotsiaalsed andmed": 34 aastane, ja 17 aastat omaenda peremees olnud.
Krt, lauseehituslik probleem... Ma tahtsin öelda, et ma ei kasuta alati, kui olen ostnud first klassi lennu, vip-salonge lennujaamades. Kui ooteaeg on pikk ja lennujaam väga nüristav, siis küll, aga see pole eesmärk omaette. Tegelikult on mu first classi vajadus tingitud pigem mu ihumõõtudest. Lihtsalt olmemugavuse teema.
to: Norsu Ega ma nüüd niiiiii tagasihoidlik ka pole. Eks iga mees vajab nö riistapikendusi ja on tiba edev - nii ka mina. Ja ega ma teenindussfääri töötajate küündimatuse ja ülbitsemisega ka alati ei lepi.
to: Snoop Ka mina olen see kaubavahendusega teeniv tegelane. Ega ma polegi siia tulnud austust teenima. Eesti majanduse hüvanguks on mu loodud töökohad ja maksurahade laekumine vastava ameti kontodele.