Teate, kui tore on reisida koos lastega! (Kirjutama õhutasid trip.ee foorumi vastupidised väited). Käisime 2005 suvel perega autoreisil Norras, lapsed tol ajal vanustes 3, 5 ja 13 aastat. Paremaid reisiseltsilisi annab otsida. Meie reis oli planeeritud eelkõige looduse vaatamise eesmärgil, muidugi vaatasime muud ka (kirikuid, Vigelandi parki jne). Ühtki lõbustusparki me teadlikult reisil jooksul ei planeerinud (kuigi lapsed oleksid tahtnud). Ööbisime telkides (enamasti "metsikult", mitte kämpingutes), süüa tegime priimuse peal. Enne reisi tegime lastele tublisti ettevalmistustööd - ostsin raamatu Trolliaasta ja lugesin seda lastele ette. Hiigla vahva raamat, muide. Rääkisin mägedest, vaatasime varasemaid reisipilte ja videoid. Lastel olid autos (õigemini väikebussis) kaasas padjad-tekid ja mänguasjad ja loomulikult juua ja näksimist. Söögipeatused tegime võimaluse korral sellistes kohtades, kus sai natuke ronida või oli mänguväljak (need viimased läksid lõbustuspargi asemel läbi küll). Ise mõtlesin hirmuga, et kust ma seal Norras need trollid võtan, keda lapsed näha loodavad (loomaaias neid ju ei näidata) - aga suveniiripoodide kujukesed (eriti suured trollikujud ukse ees) sobisid väga hästi. Juba esimest valget trollikuju nähes kilkas viiene, et see on ju raamatu albiinotroll, kes puudutusega kõik valgeks muudab. Väiksem laps jõudis kuju juba katsuda ja ehmus valgeks muutumise jutu peale, aga siis märkasid kose kohal vikerkaart ja teadsid kohe, et see on raamatu vikerkaarehaldjas, kes värvid tagasi toob. Ja nii jätkus raamatuteemasid iga trollikujuni. Autoaknast mägesid vaadata meeldis neile ka, ootasime kõik põnevusega esimesi lumiseid mäetippe nähes, millal ise ka lumeni jõuame (juuni lõpp oli, muide) ja loomulikult mängisime kõik vaimustusega lumesõda (paljad varbad lumes). Telkides ööbimine on kõigile mu lastele kogu aeg meeldinud, nii ka sellel reisil, ei häirinud neid külm ega vihm ega kosekohin ega möödasõitev traktor. Ja söögimure, mida paljud vanemad lastega reisides pelgavad, seda meie peres ei ole. Kui on kõht tühi, süüakse kõike. Ja isuga. Hoolimata enne seda joodud limpsiliitritest või äsjasöödud küpsisepakkide arvust. Väga oluline on teha peatusi iga natukese aja järel, et istumine ei väsitaks. Noh, õnneks on Norra nii ilus, et kus iganes peatuse teed, ikka on seal midagi huvitavat vaadata. Ja kui mänguväljakul turnimine või mägedes ronimine ära väsitas, siis lapsed vahepeal sättisid ennast peadpidi suure õe sülle magama. Jah, loomulikult on lastega reisides muresid ka (kasvõi turvalisuse pärast, et nad kuhugi ei roni ega kuku), aga need säravad silmad ja siirad küsimused (kas trollid käivad ka siin kose all pesemas) võimendavad enda elamusi mitmekordseks. Ja ärge uskuge neid, kes ütlevad, et nii väikesed ei mäleta. Praegu, pool aastat hiljem, räägivad mu põnnid vaimustusega selliseid pisidetaile erinevate paikade kohta, mida ise märgatagi ei osanud (trollikuju pükste värv või oja ääres kingade peale roninud sipelgad). Pilte võin ka näidata: