Gruusia vs Georgia, Keenia vs Kenya, Moldova vs Moldaavia, aga Valgevene ja mitte Belarus, Venemaa ja mitte Rossija, Saksamaa ja mitte Deutschland jne.
Noorem õde kirjutas kirjandis "Venezia". Õpetaja parandas ära "Veneetsiaks" ja käskis õigekiri ära õppida. Õde lõi EKI koduka lahti ja palun - mõlemad kasutatavad ja aktsepteeritavad. Õpetaja jäi endale kindlaks, nimetades "Venezia" valeks ning võõrkeelseks sõnaks. Ämm ei leidnud aga esimese hooga välisministeeriumi kodukalt reisiinfot Roheneemesaarte kohta - see esines loetelus "Cabo Verde"´na.
Viimasel ajal kasutatakse üha enam riigi-, linna- jm kohanimede puhul nende rahvusvahelist nimepilti. Ka EKI annab nüüd enamiku nimede puhul parallelselt mitu nime (http://www.eki.ee/dict/qs/kohanimed.html#k), seejuures osade juurde on märgitud, et nime kasutatakse ainult diplomaatilises kontekstis (nt Cabo Verde vs Roheneemesaared). Samas on ajaloolistel või mistahes muudel põhjustel olemas ka riike, mille nime eestindatud kuju ei ole asendatud. Nt ei luba EKI kasutada "Valgevene" asemel "Belarus" - kuigi just selline on selle riigi rahvusvaheline ning ka originaalkeelne hääldus. Samuti ei kasutata ei "Lietuva" ega "Lithuania", vaid ilusti eestikeelset "Leedu", ei "Latvia" ega "Latvija", vaid "Läti" - ja nii edasi.
Eestindatud kohanimede kirjapildi kaotamist üldiselt põhjendatakse sellega, et tuleks kasutada rahvusvaheliselt levinud riiginime ning austada hääldust ja kirjapilti, mida konkreetne riik ise kasutab. Samas ei paista see reegel kehtivat kõigi riikide kohta ning osad nimed jäävad ilusti eestindatuks - kellelegi ei tule vist pähe rääkida France´i pealinnast Paris´ist, Espana või Österreich´i riigist. Milleks siis üldse selline topeltstandard? Mida halba või sobimatut on "Gruusias"? "Georgia" ei ole kindlasti selle riigi originaalkeelne hääldus - see peaks olema midagi sellist: საქართველო, sak’art’velo. Miks eestlased ei võiks reisida "Venetsueelasse", vaid soovitavalt "Venezuelasse"? Minu meelest tekitab selline paralleelnimede kasutamine üksnes segadust - mina arvaksin näiteks küll, et "Isla de Pascua"´le võiks reisida sama hästi kui Cote d`Ivoire´sse.
Paras sigri-migri on jah. Osad eestikeelsed nimetused on tõlked originaalkeelest, näiteks Cabo Verde - Roheneemesaared, Belarus - Valgevene, osad aga originaalnimede eestindamised, vrdl. Kostariika vs Costa Rica. Ise eelistan viimast- ilusam, annab edasi õige nimetuse- "rikas rannik". Lähtun lubatavate variantide kirjutamisel sisetundest: näiteks Madriid kirjutan Madrid, samas Gruusia ikka omasem. Aga miks lõunanaabrid meie riiki Igaunija'ks nimetavad? Ja hispaanlastel on Saksamaa Alemania:)
Omajagu selgust loob Eesti keele käsiraamatu veebiversiooni peatükk "O 18: Võõrnimede kirjutamine": http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=2&p1=6&id=32. Nii et asi pole tegelikult üldse nii keeruline. :)
Tip, su õele võib puupäise emakeeleõpetaja eest õnne soovida. Masendav, kui palju on ikka veel silmaklappidega jäärapäiseid (nõukaajal tööd alustanud?) õpetajaid, kes isegi selge vea korral seda ei tunnista. Kahju.
Ühest küljest ma saaks nagu aru, mida EKI mõtleb, aga teisalt on tekkinud üsna skisofreeniline olukord, kus ma enam ammu ei tea, kuidas suvalist riiki või linna kirjutada. Eriti, kui tegemist on tähtedega, mida eesti keeles tavaliselt ei kasutata nagu y,z,c.
Ühest küljest on justkui vajalik kirjutada Kenya ja Nicaragua, teisalt ära mõtlegi kirjutada Congo, vaid kirjuta Kongo (mis ongi normaalne) või siis Cuba asemel Kuuba.
Selge loogika puudumine kohanimede kirjutamises viitaks justkui mingile EKI friiklusele - tahan, kirjutate nii, tahan, kirjutate naa. Selles mõttes on teemapüstitus äärmiselt õige. Üldiselt olen otsustanud hakata EKI soovitusi ignoreerima ja kirjutan parema äranägemise järgi või kasutan paralleelselt kahte kirjapilti (üks harjumuspärane, teine eki). Hea emakeele austajana enam tõesti ei huvita, mida keelesepad arvavad.