Olen jälle uut reisi planeerimas ja Tripist informatsiooni hankimas. Et mitte ainult siit saada vaid ka midagi anda, siis lisan siia oma esimese Aasia reisi pildikesi. Just enne seda vajasin Trippi kõige rohkem, ahmisin kõiki infokilde. Reis toimus 2003 aasta aprillis- mais ja kestis umbes 3 nädalat. Kuna aega on palju mööda läinud ja muutusi palju toimunud, siis praktilist informatsiooni siit täna enam ei leia, ainult emotsioone. Igal juhul sai sellest reisist alguse minu suur armastus Aasia vastu ja andsin endale lubaduse siia kindlasti tagasi tulla. Ja lubadusi tuleb pidada. Ehk annavad mu tollased mõtted kellelegi julgust omapead maailma avastama minna. Kõige üllatavam oligi see, kuidas kõik asjad sujusid nii lihtsalt. Aga hoiatuseks kõigile, et kui reisipisik kord külge saadud, siis sellele viirusele ravi pole!

SAABUMINE Bangkoki lennujaam oli nagu lennujaamad ikka. Ainult selle vahega, et keldris on väike marketikene, kus kommid ja joogid muud näksid on umbes 10 korda odavamad kui 2 korrust ülevalpool. Aga seda me saime teada lahkudes. Juba Helsingis lendu alustades olime harjunud tundma end teistsugustena, seda siis kehamassi, keele ja nahavärvi ning näokuju poolest. Kui Bangkoki terminali uks avanes, saime esimese sahmaka sooja õhku ja arusaamise sooja kliima olemusest. Olime end varustanud pooltühjade seljakottide, Lonely Planet´i ja igasuguse informatsiooniga, mis internetist saada oli. Igaks juhuks olime ka esimeseks kaheks ööks broneerinud hotelli Bangkokis ja pannud kokku kava järgnevaks 17. päevaks. Lennujaamast väljudes olime targad ja kõndisime internationale terminalist domestic terminali, et sealt takso võtta. Siit läks ka buss kuulsale Khao San Roadile, vähemalt oli ühel letikesel suur papist silt vastavasisulise infoga. Olime otsustanud võtta takso, kuna esimesteks öödeks Matkapunkti vahendusel broneeritud hotelli asukohast polnud meil mingit ettekujutust. Teadsime, et oluline on võtta takso lennujaama eest mitte seest. Hinnavahe oli 400 THB. Peale väikest järjekorda saime kirju, roostes ja mõlkis takso, mis kihutas nagu hull. Aga nagu arvata oli saime õnnelikult oma hotelli juurde. Takso aknast ahmisime ahnelt vaateid. Milline rahvamass!. Kogu Bangkoki kohal oli pidev sudu. Hiljem saime teada, et seepärast osad taid kannavadki näo ees marlimaski, et saastatusest hoiduda. Hotellis, mis oli tegelikult suhteliselt jube ja hirmkallis kõrghoone end sisse seadnud ja katusebasseinis ujumas käinud, läksime tänavale õhtusööki hankima Selgus, et kaugele minna pole vaja, sest kogu tänav on üks suur kaubandus. Ja toitu on ka igal sammul. Täiesti seninägematud asjad, ollused ja vedelikud. Grillitud toiduasjade, curry ja chilli lõhn oli mõnus. Aga seal kõrval vedeles ka suur vann roiskuva veega, kus sees pestakse nõusid. Ja see haiseb võikalt. Igal juhul ei julgenud me tänavalt midagi süüa, veel mitte. Vaatasime ringi kaubalettide vahel, kuni jõudsime kaubamajja. Ja juhuslikult oli kaubamajas terve korrus Indian and Asian Foodi. Suur saal, kus mitukümmend toiduletti seinte ääres ja kõigis valmisid kiirelt maitsvad road. Koht tundus olevat popp, sest rahvast oli palju ja sõime meiegi erinevaid asju. Täpselt ei tea siiani, mis need olid aga maitsesid imehästi. Hotelli kaasa ostsime tänavalt kastanimuna suurusi puuvilju, mis kaetud ogadega – rambutane. Imalmagusa ja eksootilise maitsega, polnudki paha.

TUTVUMINE BANGKOKI VAATAMISVÄÄRSUSTEGA Kui esimese päeva veetsime kohanemisega ning toitudega tutvumisega, siis teisel päeval planeerisime kohalike vaatamisväärtustega tutvumise. Otsustasime sõita sky - linega ja jõelaevaga. Esmalt eksisime loomulikult ära. Hakkasime lihtsalt minema valele poole ja jõudsime lihtsate ning ilmselt suhteliselt vaeste taide elurajooni, kus inimesed elasid meie mõistes kuurides. Tänaval kahe puu vahel oli kiik, kus väike pruuniks kõrbenud tolmune laps paljalt istus ja kiikus. Meiesuguseid äkki nurga tagant ilmunud valgeid vaatas ta suurte ja imestunud silmadega. Oli kuidagi väga eriline episood. Hiljem mõtlesin, et oleks pidanud seda jäädvustama fotoaparaadiga, kuid sel hetkel see ei meenunud. Vaatasime lihtsalt last ja laps meid. Siis saime aru ka, et sel suunal ühtki rongipeatust tulemas pole ja vantsisime tuldud teed tagasi. Keset lõõskavat päikest pidin igal tänavanurgal jooma pudeli vett, et mitte kokku kukkuma hakata. Taevarongi leidsime seepeale ilusti üles ja ka piletiautomaadi kasutamise saime kiirelt selgeks. 5 peatust 25 THBt. Skytrain on üks kummaline asi Bangkokis. Võimas kiirrong linna kohal, mis on imeliselt puhas ning koos air conditioneriga. Peatustes on eskalaatorid, mis viivad üles ja police, kes valvab ning korraldab. Jõgi oli võimas just oma elava liikluse poolest. Suured ja väikesed paadid kihutasid edasi-tagasi ning räpane vesi lendas. Iga natukese aja järel oli sadam. Inimesed hüppasid peale ja maha ning laevuke kihutas edasi. Sõitsime Grand Palace lähedale. Natuke kõndimist ja juba algasid turistide atraktsioonid. Tuk tuk-id, giidid, igasuguse kauba müüjad. Plätude ja shortsidega paleesse meid ei lastud, , olime sunnitud omale laenutama sokid ja pika seeliku. Kogu kuningapalee territoorium oli suur ja erinevaid templilaadseid ehitisi täis. Kesksem tundus olevat Smaragd ehk Grand Emeral Buddha ja tema tempel. Sinna võis siseneda vaid paljajalu ning põlvitades istuda. Kohalike eeskujul kummardusime tema ees palveasendis ja igaks juhuks palusin rahu maailmale ja inimeste südametesse. Üllatavalt kerge ja hea tunne oli neis templites, seda hoolimata sinna kuhjatud kullast. Smaragd –Buddha ise oli välja raiutud ühest suurest smaragdist ja kiirgas tumeroheliselt. Sellele retkele kulus meil terve päev. Eriti jäi sellest päevast meelde munkade ekskursioon Grand Palace-is. Noored, erinevas vanuses poisslapsed munkadele omaste oranzide rüüdega jalutamas. Kõik nii heade ja rahulike nägudega. Esimesel hetkel tundusid nad kõik ühte nägu, kuid nüüd hakkame juba erinevaid näoilmeid eristama. Inimesed on abivalmis. Kui hetkeks koos kaardiga seisatasime, siis tuli kohalik töölt tõttav pangaametnik juurde ja pakkus abi ning juhatas meid edasi. Huvitav on veel, et kõik nende ametimehed on riietatud triiksärkidesse ja viigipükstesse. Ja seda hoolimata üle 30 kraadisest kuumusest. Meie läheme kohe õue astudes higiseks, kuid kohalikke ma higistamas ei märganud, kuigi on kuum ja niiske aprillikuu lõpp..

BANGKOKIST PHUKETTI Hotelli ees tänaval hakkasime kauplema taksot. Kolmas neist oli nõus 200 THB sõitma bussijaama. Kaardilt vaatasime, et vahemaa peaks olema sama, mis lennujaama ja seega peaks ka sõidu hind sama olema. Bussijaam nägi välja nagu eri rahvuste kogunemiskoht ja sagiva rahvamassi keskel magasid koerad. Aga teenindus oli jälle kord abivalmis. Hetkeks seisatasime ja kohe astus ligi ametnik, kes juhatas meid õige kassa juurde. Bussipilet Bangkokist ööbussiga Phuketisse käes sõitsime kesklinna poole tagasi. Et kasutada bussi väljumiseni jäävat aega National Museeti külastades. Oli huvitav ja saime hulga targemaks Siami kuningriigi ajaloo ning olemuse osas. Kuna igal poole kirjeldatud seljakotirändurite lemmikpaika Khao San Roadile polnudki veel jõudnud, siis kasutasime aega selleks, et ka seal väike jalutuskäik teha. Tõesti on sellesse tänavasse kogunenud igasuguseid karvaseid ja sulelisi kogu maailmast. Pooled tundusid olema mingis kummalises uimas, oli see mõnest joovastavast ainest või kuumusest, ei teagi. Kogu melu ja kaubandus oli sel tänaval hoopis erinev sellest Bangkokist, mida siiani olime näinud. Otsustasime, et tuleme siia tagasi kui Phuketi saarel käidud ja asusime oma ööbussiga Lõuna-Tai poole teele. Meie VIP bussis oli vaid 3 istet reas, need olid tavalistest bussi-istetest umbes 1/3 võrra laiemad ning nende seljatuge sai lasta alla, et moodustus peaaegu voodi. Lisaks anti meile tekk, küpsisekarp ja veepudel. Märkisime ära, et oleme bussis ainsad oma rassi esindajad ja jäime tukkuma. Olime sõitnud 4-5 tundi kui buss keeras peatusesse ja kõik reisijad välja ronisid. Ka meile viibati, et tulgu me kaasa. Tegemist oli maanteekohvikuga, kus pakuti õhtusööki. Kõrval seisis ka teisi sarnaseid busse. Iga bussitäie rahva jaoks olid omad lauad kaetud. Laudadel olid tundmatud haisvad ollused, mida kõik isuga sööma hakkasid. Sõbralikult pakuti igat rooga ka meile. Kuna ei tahtnud ebasõbralikud olla, siis maitsesime pisut. Kõigil meie lauakaaslastel oli siiralt hea meel, kui lisa tõstmast keeldusime ja nad sõid kiirelt tühjaks kõik laual olnud vaagnad. Koht ise oli kõige räpasem varjualune, mida iial näinud olen. Tagapool olev wc oli veel palju hullem. Naised ja mehed samas ruumis, kuid osadel kabiinidel oli ka uks ees ja silt juhendas, et need on mõeldud naistele. Potti polnud, kükitada võis põrandal oleva augu kohale. Ka paberit polnud vaid augu kõrval oli vann silmanähtavalt roiskunud vee ning kopsikuga. Õnneks olid meil kaasas salvrätikud. Minu õuduseks olid kabiinide valgeks lubjatud seintel ringi jooksmas sisaliku taolised roomajad. Peale seda, meie jaoks ekstreemset kuid väga huvitavat, vahepeatust läks sõit edasi igavalt. Magasime seni, kuni meid äratas reisisaatja aurava kohviga ning bussi raadiost tuleva kohalikus keeles rõõmsameelse muusikaga. Väljas oli juba valgeks läinud ja bussiaknast avanev vaade oli hoopis teistsugune. Tee ääres lehvisid palmid ja olime jõudnud Phuketi saarele. Sõit kestis 13 tundi. Tagasi tulles oli buss suurem ja uhkem ning kesköine söögipeatus lausa marmorist restoranis. Suures parklas peatus korraga vähemalt 30 vip bussi. Ilmselt on tegemist erinevate kompaniidega, kuigi mõlemal juhul oli pileti hind sama ja tegemist VIP bussiga. Selles bussis oli ka teler, millest näidati kohalikku filmi. Sarnanes lapsena nähtud india filmidega, kus palju laulu, tantsu ja tõmmusid inimesi.

RAWAI BEACH Bussijaamas piiras parv tsiklimehi ja igasuguseid muidu kohalike, kellest püüdsime end lahti rebida kindlameelselt eemale jalutades. Nad on nõus sulle tsikliga peaaegu otsa sõitma, et saaks oma teenust pakkuda. LP kaardi järgi otsisime üles kohaliku TAT info ehk riikliku turismiinfo punkti. Kahjuks oli kellaaeg nii varajane, et see polnud veel avatud. Otsustasime siis vaistu ja LP juhendite järgi edasi liikuda. Leidsime kohaliku ühistranspordi peatuse. Transpordivahendiks on pisemad ja suuremad kastiga autod, kus kastis 2 rida istmeid ja mis veab reisijaid eri randadele. Nimi on täiesti hääldamatu, hakkasime neid kutsuma singha-tsonghadeks. Ronisime ühele kasti sooviga sõita Rawai Beachile. Nuputasime, kuidas me õige koha ära tunneme, aga autojuht jäi lihtsalt seisma ja lehvitas meile mahaminekuks. Hiljem selgus, et meie mõistes peatusi neil polegi, kui keegi tee ääres lehvitab, siis võetakse ta peale ja mahaminekuks tuleb taguda juhikabiinile, siis jääb ta seisma. Seisime inimtühjal hommikusel rannal ja imetlesime kaunist rohekassinist merd, kus taamal kaljused rohelised saarekesed. Meie eesmärgiks olid sellel rannal asuvad clean and cheap bungalow-d, nagu neid kirjeldas LP. Asusime kõndima ja tee osutus oluliselt pikemaks, kui kaardilt arvata. Suurelt teelt ära keerates arvasin esmalt, et meie otsitav Laem Kha on maha jäetud ja enam mitte kasutusel, sest ühtki inimest polnud. Vaid pisut räämas palmisalu. Kõndisime vapralt edasi kuni ka majakesed paistma hakkasid. Majakeste kõrvalt rannalt leidsime restorani, kus ka personal tööl. Peale pikka kauplemist rentisime omale bungalow 400 THB. Hiljem selgus, et see on ilma konditsioneerita, vaid fun ehk tiivik laes ringi käimas. Öösel oli selle all magada päris hull aga kui töötava külmkapi ja jääkambri uks pärani lahti jätta, siis polnud väga vigagi. Selle eest oli võrratu merevaade oma terrassilt. Majast rannani on vaid mõni trepiaste. Vees olla oli tõeliselt hea, kuid ujumast tulles tundsid end soolapulgana. Kohalikud reklaamisid meile, et saame ka tasuta transfeeri külasse ehk suurele teele. Nende variant tasuta transfeerist oli järgmine: kohalik teismeline koos võrriga ja meie kahekesi tagaistmel ning pakiraamil kõlkumas. Enne sõidu algust pidime veel pool tunnikest ootama kuna meie võrrijuhil värvisid kohalikud restoranitibid köögis juukseid. Külas oli terve rand täis mereandide restorane ja paate, millega neid mereande iga päev püüti. Värskelt püütud krevetid ja krabid grillitult. Gipsi Villages ehk meremustlaste küla on kohe siinsamas. Meeletu vaesus ja räpasus ning selle kõrval müügilettidel imeilusad suured ja värvilised kalad, krabid. Õhtul rannas ujudes avastasin, et olen ainuke valgenahaline ja ainus inimene, kes ujub bikiinides. Kohalikud solberdasid vees koos kõigi riietega. Näiteks pikkade teksaste ja T-särgiga. Ka mehed ei võtnud pluusi seljast. Öösel ilmuvad meie terrassile sisalikud ehk gekod, barrikadeerin akna ja ukse seestpoolt käterätikutega. Igaks juhuks, et nad sisse ei saaks. Öösiti kuuleme äikesevihma sadamas, kuid päeval pole sellest jälgegi. Niipalju siis maikuisest ilmast, mille eest kõik hoiatasid.

MYAI THAI VÕISTLUS Thai poksi etendus toimus õhtul Phuket Towni servas. Tegelikult oli matshe lausa 10. Alustasid väikesed poisid ja lõpetasid suured mehed. 2 tk neist kanti teadvuseta minema. Tundub, et reeglite järgi võib lüüa igale poole, ainult maaslamajat ei või lüüa. Mingeid peakaitseid ei ole. Tegelikult ei olnud ma varem sellest spordialast midagi kuulnud. Saalis olime alguses ainsad valged, kuid hiljem tuli neid veel. Kohalikust giidi saatel tuldi väikeste gruppidena ja istusid 100 TBH piletitega loozis. Meie ostime kõige odavamad piletid ja ronisime kohalike sekka. Üks sektor oli neile pealtvaatajatele, kes võistlejate peale rahaga panuseid tegid. Seal toimus tõeliselt emotsionaalne melu ja hasart. Üldiselt oli õhkkond vaba ja lahe, igaüks võis jalutada kus soovis ja jooke osta või suitsetada või pildistada palju soovis. Aga poisid, kes võistlesid, olid tõeliselt keskendunud. Enne teineteise peksmist oli neil terve palvete rituaal, osad ka soojendasid end liigutustega, mis tantsimist meenutasid. Kogu võistlust saatis trummide ja vilepillitaoliste pillide muusika. 3 kohalikku vanameest istusid nurgas ja mängisid. Kui ringis hakkas pinge tõusma, siis muutud trummipõrin kiiremaks ja ärevamaks. Või muutus olukord ringis seepärast ärevamaks, et trummipõrina rütm kiirenes?

RENDIAUTOGA SAAREL RINGI SÕITES Autot rentima sõitsime Phuket Towni, kus FOR RENT kirjadega masinad tänaval reas ootasid. Valisime 2 kohalise Suzuki Jimmi ja kauplesime hinnaks 700 TBH päev. Linnast välja sõites üritasime kohaneda vasakpoolse liiklusega. Õige valik oli panna rooli vasakukäeline juht. Esimese peatuse tegime pärlifarmis, sest minu soov oli osta kaasa kaelaehe. Saime tuttavaks kogu pärlitööstuse protsessiga ja loomulikult sain peale pikka kauplemist ka pärlikee. Edasi suundusime saare keskosas oleva dzungli poole. Kosed olid kahjuks kuivanud niredeks, kuid loodus nende ümber oli kaunis. Troopiliselt lopsakad taimed, meeletu niiskus ja kummaliselt kriiskavad hääled. Rahvusparki sisenemine maksis väljapandud sildi järgi 200 THB inimene, kuid esimesel korral saime sisse 150-ga ja teisel korral lausa 50-ga. Kaubelda saab siin kõikjal ja kõigega. Külastame ahvide rehabiliteerimiskeskust, kus kodustatud ahve õpetatakse taas looduses elama. Saime sõpradeks noormehega, kes on oma elu pühendanud ahvide aitamisele ja tõeline oma eriala fanaatik. Mööda rannajoont tagasi sõites muutus tee mägiseks ja aeglaseks. Päikeseloojangut vaatasime restoranis, mis asus kõrgel mäekünkal mere kohal. Olime seal ainsad külalised ja nautisime päikseloojangu värve koos mereandide ja hea teenindusega. Peale päikese loojumist on siin kohe kottpime. Lisaks hakkas vihma sadama ja meie sõit oli halva nähtavuse tõttu vaevaline. Ühest järsemast mäest keeldus meie jeep üles minemast, alles kolmandal katsel saime libedast mäeküljest üles ja teiselt poolt allasõit oli ka jube, sest rehvid olid meie autokesel täiesti siledad ja tee oli täis libedaid palmioksi. Kohale saime siiski õnnelikult. Just enne oma bungalowd vedeles teel vihmaga alla kukkunud kookospähkel. Viskasime ta kasti ja tassisime kogu ülejäänud reisi teda seljakotis kaasas ning kuna tema tassimisega sai nii palju vaeva nähtud, siis ei ole tänase päevani raatsinud teda ära süüa. Keskpäeval Promthep Cape tippu päikeseloojangu vaatepunkti jõudes sain ma aru, miks kohalikud kannavad pikkade varrukatega särki. Kõigist kreemidest hoolimata olin ma lootusetult kõrbenud ja õlad, käed tulitasid lagipähe paistva päikese käes. Mereäärsetest mägedest üles-alla sõites avaneb maaliline merevaade, kuid ringisõitmise teevad ohtlikuks pimedatest kurvidest möödasõite harrastavad motikajuhid. Autot tagasi viies tangime bensiinipaagi ääreni täis. Meie deposiiti jäetud 2000THB ootab meid rendiputka sahtlis. Auto vaadatakse üksikasjalikult üle aga mingit probleemi ei teki.

PAADIREIS Oma mereäärse bungalow terrassilt kiirpaatidesse minevaid turiste jälgides tuli ka meil mõte paadireis ette võtta. Patong Beachilt ostsime päevase paadireisi hinnaga 1500 THB, sellega saime 3 snorgeldamist, Phi Phi saarte külastuse ja lõunasöögi. Hotelli juurde lubati meile mikrobussiga järele tulla kell 7.15. Loomulikult ei ole sel kellaajal mingit mikrobussi. Natukese aja pärast jookseb keegi kohalik ütlema, et buss tuleb tunni aja pärast. Ja nii oligi. Minibussiga sadamasse, snorgeldamisvarustus kaasa ja meid laaditakse kiirpaati. Marina Laguun Beach on suur sadam mootorpaatide ja jahtide jaoks, kus taolisi paadikruiise järjest välja sõitis. Teenindati meid sellel päeval kui kuningaid. Tervitusjoogid, karastusjoogid ja värsked puuviljad kogu reisi jooksul. Meri oli kaunilt helesinine ja kaater kihutas mõnusalt. Mööda tuhisesid väiksed kaljusaared koos pisikeste liivarandadega. Koh Phi Phi Le ja Koh Phi Phi Don on peatuspaikadeks ja lõunasöök kohaliku moslemi restoranis on rikkalik. Ühel neist saartest on filmitud ka “The Beach”. Turiste on muidugi murdu aga vähemalt oleme nüüd need saared ära näinud. Kaljusaartest piiratud abajas teeme ujumispeatuse ja meie reisijuht hüppab kiirelt vööst saadik vette, et pakkuda ennast reisijaid pildistama. Lisaks on reisil 3 erinevates kohtades snorgeldamispeatust. Esimesed 2 korda värvilisi kalaparvi otsides sügavas vees otse paadist ja viimane kord kalda ääres korallrifi juures. Esimest korda elus pea koos maskiga vee alla pistes on kummaline tunne. Kõik on järsku nii selge, eredavärviline ja vaikne, justkui polekski vee all vaid hõljuks kosmoses. Natuke tahtis ikka õppimist ka, kuidas läbi toru hingata ja hirm oli, et vesi kannab koos vestiga hulpides kiirelt paadist eemale. 1,5 tunni möödudes harjusin kõigega ja nautisin tõelist elu merepõhjas. Ja ühel hetkel kui olin kalda lähedal peadpidi vee all ning uurisin kalu, kuulsin kuidas keegi justkui läbi udu hüüab “madam, madam”. Pead vee peale tõstes leidsin enda kõrvalt paadireisi saatja Indy, kel oli käes kandik värskete puuviljadega ja kes neid mulle meeleheitlikult pakkuda tahtis. Indy oli kogu reisi ajal üks ülilahe ja aktiivne tüüp. Kihutavas kiirpaadis tassis ta kõigile külmi jooke ning korjas tühje joogitopse ja muud prügi kokku. Lõunalauas serveeris ta kohvi. Lisaks mängis ta lastega, aitas kõigile lesti jalga sobitada ja veste selga panna, toitis kalu ja toetas kõiki paati astumisel ning merest tulnud inimestelt uhtis magevee dushivoolikuga soolase vee. See päev oli meie reisi üks parimaid. Ilm oli minu rõõmuks päikeseline ja soe kogu päeva.

PATONG BEACH Patong beach meenutas Pärnu randa. Igal sammul annab tunda, et hooaeg on tegelikult läbi. Suured restoranid on pooltühjad. Siin einestades saame esimest korda kõhuvalu. Õnneks mõjuvad kaasavõetud tabletid tõesti momentaalselt Kõige rohkem paistis hooaja lõppemine rannal. Rivide viisi tühje lamamistoole ja ei ühtki päevitajat. Kuna ilm oli tegelikult ilus, siis mõtlesime pisut lamada. Koos rannatooliga saab siin ka jooksupoisi, kes sulle jooke ja kõike mida soovid, toob. Lisaks käis ta iga 15 min järel küsimas, kas meil ikka kõik ok. Meri on siin sogane ja ujuma ei kipu. Tundub nagu oleks see hoopis teine meri, mitte see helesinine, mis Phi Phi saarte vahel või saare lõunaosas. Ilmselt keerutavad mere põhjast liiva üles ohtrad skuutrid, mis pisut kaldast eemal ringi kihutavad. Ranna kõrval on suur peatänav, kus ääres putkakaubandus ja suured restoranid, hetkel vaid tühjade laudade rivi ja haigutavate teenindajatega. Kohe kõrvaltänavas asuvad ööklubid koos imekaunite tütarlastega, kelle soolistes tunnustes ei saa küll väga kindel olla aga ilusad on küll. Iseenesest võib tipphooajal olla Patong eriti kole koht aga kummaline, et hinnad on siin odavad. Siit võib saada kõige odavama öömaja ja kõige odavamaid ekskursioone, paadireise jm taolist.

AYATHAYA Omaaegsesse Siami kuningriigi pealinna sõidame Bangkokist rongiga. Rongijaam on üllatavalt ilus. Hiljem saame teada, et neid on siin mitu ja juhuslikult sattusime õigesse. Kohe suurest uksest saali astudes on kohal abistavad ametnikud, kes käsipidi õigesse kassasse juhatavad ning piletimüüjaga räägivad. Mitte, et nad inglise keelt oskaks aga näidates käega õiget nimetust saame ilma probleemita piletid ning peagi oleme rongi 3.klassi vagunis. Meie rongil ei olegi luksulikumaid, ei pea valima. Muidu on rong tore, lapsena sõitsin sellisega Tartu-Elva suunal, ainult kuumus on siin hull. Aknad on pärani ja sõidu ajal puhub tuuleke. Loodame, et pikki peatusi ei tule. Sõit kestab 1,5 tundi. Vahetult enne Ayathayat käib mingi rongiametnik meile isiklikult ütlemas, et tuleb väljuda. Rongijaamas tabab meid traditsiooniline tuk-tuk pakkujate rivi. Rebime end vapralt läbi ja sõidame koos kohalikega 2 THB eest paadiga üle jõe ja suundume oma arvates keskuse poole. LP kaardi järgi peaks vahemaa olema siin väike, kuid tegelikkus on teine. Kuna päike on seniidis meie kohal, siis otsustame ühe möödasõitva tuk-tuk omaniku õnnelikuks teha. Sõidame esmalt siiski vaid TAT punkti ja keeldume tuurist. Siin saame kogu info ja hea kaardi. Selgub, et erinevad templid on laiali suurel territooriumil ja ainuke võimalus neid läbi käia on teha mõne kohalikuga deal. Saame kokkuleppele, et 6 erinevat vaatamisväärsust eri paikades läbime 3 tunniga 450 THB eest. See on siis peale pikka kauplemist. Tegelikult oli ta tore vana, rääkis meile veel juttu juurde templite juures. Hoiatas, et Buddhast kõrgemal ei tohi pead hoida ega seljaga Buddha poole pilti teha. Ühe templi värvilised piletid käsib meil alles hoida, sest seal olla õnnetoovad pildid, märgid peal. Käisime hiidsuure kuldse Buddha templis ja erinevate stuupade juures ning igasugu iidseid varemeid nägime ka ohtralt. Huvitav oli, et ümber stuupade on nelinurkne ring väikseid istuvaid Buddhasid, kes enamuses ilma peata. Püüdsime oma giidilt küsida, kes pead maha võttis, aga keeleoskus osutus liiga viletsaks. Tagasiteel rongis olid vagunid puupüsti rahvast täis. Näiteks kohalikud, kes tõid linna kastidesse pakitud elusaid kanu ja kilekotitäied värskeid chillipipra kaunu. Lisaks saime tuttavaks jaapanlasega, kes oli teel Singapurist Kambodzasse. Kodus töötas ta kindlustusfirmas ja Eestit teadis ning isegi NSVL okupatsiooni ning euroopa liitu. Mida ta ei teadnud, oli eestlaste rahvaarv, 1 miljon. Meist jäi ta rongijaamas maha omaette pomisedes, “impossible, only one million people”!

WEEKEND MARKET CHATUCHAK Reisijuhtidest lugesime, et tegemist on väga populaarse turuga, kus üle 15 000 kauplusekese. Tegime hotellis nimekirja suveniiridest, mida vaja kinkideks osta ja alustame oma kaubanduspäeva. Meid ootab ees palju kauplemist, sest see meeldib neile igal sammul. Kuid oma pettumuseks saame turul ühes putkas odavamat hinda küsides hoopis sõimata, et miks meile, turistidele, peaks odavamalt müüma kui ka kohalikud peavad sama hinnaga ostma. Mujal on küll lausa tänaval tükk aega järele joostud ja hinda järjest alandatud, et sa vaid ostaksid. Kogu see turg osutus suureks pettumuseks oma ca 200 000 külastajaga. Kaup oli rämps ja õhku hingamiseks polnud, lisaks see meeletu inimmass trügimas. Oli küll ka käsitööd ja kohalikke suveniire aga samu asju oleks sama hinnaga saanud ka palju rahulikumatest paikadest tänavanurkadelt või kaubamajadest. Kohe turu väravas tabas meid ka kaotus. Nimelt kõndisin ma kui lihtsameelne turist kunagi, seljakott seljal ja kui selle lukk oli imekombel juba 3 korda iseenesest lahti läinud, siis taipasin ka sisse vaadata. Kadunud olid päikeseprillid ning fotoaparaat. Muud seal polnudki. Õnneks oli fotokas vana seebikarp ja sain hea ettekäändu ammune unistus teoks teha ja uus ning korralik osta. Ja kõige parem, et aparaati jäi vaid 12 pilti. Päikseprillid ostsime kohalikust kaubamajast asemele. Seega polnud kaotus tegelikult eriti hull. Kaubamajades päikseprille otsides tabas meid tõeline shoppamishullus, sest asjad olid ju nii odavad. Ei oska hinnata, kas suurtes kaubamajades on kaubad originaalid või mitte aga igal juhul on riided väga hea kvaliteediga. Ja lõpuks olime sunnitud ka kohvri ostma, et oma ostud kuhugi mahutada.