Nii, järgneva kirjatüki eesmärk on anda väikene ülevaade Bangladeshist nii hästi kui võimalik, toetudes seejuures siinelatud 4-nädalasele kogemusele. Ees seisab veel 2 kuud, seega kindlasti nii mõnigi väärtushinnang muutub ja nii mõnigi kogemus lisandub ;) Inimesed Inimesed on üldjuhul väga sõbralikud ja abivalmis, kuid ääretult uudishimulikud, mis väljendub selles, et sind jõllitatakse tänaval kogu aeg. Üldjuhul väga ligi ei tikuta, kuid kui üksi ringi kolan kuskil kolkas, nt. Old Dhaka's, siis kipuvad kõik kutid tutvust tegema. Enamasti tuntakse huvi, et mis nimi on, kust tuled, mis teed siin jms. Aga kui neid ignoreerida, s.t. mitte vestlema hakata, siis ega nad ikka käest kinni haara. Kuna mina aga töötan siin, siis liigun tänavatel enamasti mõne kohalikuga ning sellisel juhul keegi tüütama ei hakka.

Kuna elatustase on suht madal, siis kerjuseid on muidugi palju ning valge inimene tähendab nende jaoks automaatselt miljonäri. Seega kerjustele raha andes tuleks olla ettevaatlik just rahvarohketes kohtades, nt. turgudel, kus ühele annad (no esimest korda noort ema koos 1-aastase lapsega nähes on tõesti hale), siis on 2 sekundi pärast su ümber 15 kerjust...Paljaks ei röövita, aga tüütu on neist lahti saada küll.

Loomulikult üritavad ka igasugused tänavakaupmehed sulle kõike 3-4 korda kallimalt maha müüa. Kahjuks pole teistes Aasia riikides olnud, kuid arvata võib, et olukord on võrdlemisi sarnane. Poodides siiani tüssamist pole kohanud. Kuigi arvestada tuleks, et kohtades, kus pole hinnasilti küljes ("fixed price"), tuleb tublisti kaubelda, vastasel korral maksad liiga palju. Kuigi isegi esialgne hind on paljudel juhtudel isegi eestlase jaoks suhteliselt madal. Üldjuhul on kauplemine nö. kohustuslik, see tundub kuuluvat nende traditsioonide hulka.

Kui aga mõne kohalikuga sina-peale saada, siis on nad ääretult sõbralikud ja abivalmid, kutsutakse külla, kohe kaetakse laud ning tehakse kõik ette-taha ära. NB! Ettevaatust selliste tutvuste loomisega tänaval, väga kergelt võidakse sind kuskile mutiauku meelitada ning paljaks varastada.

Aga kui oled ikka vähegi mõistusega inimene, siis ühel eestasel siin probleeme küll ei teki, meie jaoks on ikka nii paljud asjad iseenesestmõistetavad, oleme ju nii mõndagi oma ajaloos kogenud. Söök-jook Söök, nagu arvatagi võib, on päris vürtsikas, alates kõiksugustest juurviljadest, lõpetades kana ja kalaga. Riis on igapäevane toit, suppe praktiliselt pole. Üldiselt süüakse Bangladeshis palju, seetõttu on kõik tänavad igasugu putkasid, mis müüvad teed (0,5 EEK) ja pirukaid (0,5…1 EEK), täis. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et kui ma "sellistes" tingimustes valmistatud teed ostan, siis saan raudselt mingi suuremat sorti toidumürgituse, siis tegelikkuses asi nii hull pole. Mina käin iga päev mõnes tänavaputkas teed joomas ning siiani on seedetrakt veel omal kohal.

Ahjaa, süüakse siinmail näppudega, kuid soovi korral tuuakse sulle ka nuga, lusikas ja kahvel. Söök on võrdelmisi odav - kohalikus kohvikus lõuna ca 15 EEKi, turul ananass 4…5 EEKi, mango 5…8 EEKi. Restoranis al. 60 EEKi lõuna. Leidub nii Itaalia, Hiina kui ka Tai restorane. Supermarketist saab toidukraami veelgi odavamalt.

NB! Joomiseks tarvitada ainult pudelivett!!! Olude sunnil võib ka kraanivett keeta, kuid sel juhul tuleks vett keeta vähemalt 30 min. Samuti mitte osta tänavatel jooke, millesse on lisatud jääd, kuna see vesi, millest jää on valmistatud, on ikka väga küsitava kvaliteediga. Raha Kohalik rahaühik on "taka". Kurss ca 1 EEK = 4 takat. USD saab vahetada igal pool, kusjuures mida rohkem vahetad, seda parema kursi saad, kuigi jah, vahe pole just suur. 20 USD korral 1:58, 100 USD korral 1:60. Pangakaartide kohta ei oska miskit kosta, sest pole neid kasutanud. Igasugu uhkeid panku siin on, kuid kui arenenud nad on, tjah, raske öelda.

Suurim sedel on 500 takat, väikseim 1 taka. Kasulik on alati veits peenikest (10 taka't, 20 taka't, 50 taka't) nodi omada, sest kui viskad rikshajuhile, kes teenib päevas 120 takat, ikka sajase või viiesajase, siis tagasiandmisega tekib probleeme. Sama võib kohata ka väiksemates poodides. Liiklus Liiklus on vasakpoolne, s.t. vastupidine Eesti liiklusele. Valgusfooridest-liiklusmärkidest väga ei hoolita, seega mitte mingil juhul usaldada nt. rohelist tuld jalakäijate fooris. Usaldada tuleb ainult oma kõrvu ja silmi! Üle tee minnakse seal, kus tahetakse ja siis kui tahetakse. Vaikselt kõnnid autode vahelt läbi, kui vaja tõstad igaks juhuks labakäe üles, mis tähendab "stop". Päris niisama naljalt keegi sinust üle ikka ei sõida.

Kuna liiklus on nii kaootiline, siis kindlasti tasuks kasutada kohalikke transporditeenuseid, mitte rentida mingit liiklusvahendit. Transport Odav. Riksha on kõige odavam (ca 0,5 EEK/km), hind alati kokkuleppel, kuid selleks et kokku leppida, peaks teadma muidugi umbmäärast hinda. Setõttu soovitan kasutada kolmerattalisi motikaid - CNG (ilmselt sama, mis Tai "tuk-tuk") - kõigil on olemas taksomeetrid, hind ca 1 EEK/km. Taksod on ka, nende hind umbes 2 EEK/km. NB! Vahest pakuvad riksha- ja taksojuhid kokkuleppehinda, s.t. ilma taksomeetrita, selliselt juhul kindel "Ei", sest see on ALATI kallim. Kusjuures, kui politseile öelda, et "Näe, see mees tahtis ilma taksomeetrita sõita", siis jäävad need mehed litsentsist automaatselt ilma…

Bussiliiklus on vääääga tihe ja vääga keeruline, mina siiamaani veel pihta pole saanud, et mis buss ja kuhu läheb. Lihtsam on võtta "siendzi" (CNG). Kui just pole tegu linnast välja sõitmisega. Siis on vaja ikka buss võtta, kuid kuna minu töökohustused mind veel linnast (Dhaka) välja pole viinud, siis ei oska siinkohal tarka nõu anda. Kui aga on vaja nt. Dhaka'st Chittagong'i minna, siis on selleks parim (ainuke?) vahend rong. Riietus Kohalikud ei kannavad tänavatel alati midagi, mis katab ära nende põlved ja õlad, naiste riietus on veelgi katvam, kuid ainult katmata silmadega naisi on ehk 5%. Kui oled (mees)turist, siis võid tänaval kanda mida tahad, tähelepanu keskpunktis oled nagunii. Kahjuks ei oska öelda, kas sama kehtib ka naissoost turisti kohta, sest naiste riietumisreeglid on siinkandis veits piiratumad. Aga ega see väike aeg põlvpükse kanda ühtki naist nüüd ka tapa. Kui aga lähed mõnele kohalikule külla, siis kindlasti olgu põlved kaetud. Varia

• Kui oled turist, siis on sulle paljud asjad lubatud, mis kohalikele pole - sa võid kanda lühikesi pükse, kasutada söömiseks mõlemaid käsi, süüa noa ja kahvliga, käia naisterahvaga kus ja millal tahad jne. Sinule kõik kohalikud reeglid ei kehti. Siiski tuleks kinni pidada headest tavadest, s.t. "When in Rome, do like Romans do". Viisakas lihtsalt.

• Üldiselt on võimalik siin osta kõike ja seda palju odavamalt kui Eestis. Erandiks on ainult alkohol, kuid vajadusel saab ka seda.

• Loomulikult tuleb teha kõik nõutud vaktsineerimised. Kindel on see, et malaariat aga pealinnas Dhaka's pole, vastavaid rohte tuleks kindlasti võtta, kui minnakse maapiirkondadesse.

Riideid (teksad 100…200 EEK, T-särk 20…50 EEK) saab siit, seega nende kaasa võtmisel üle pingutada ei tasuks.

• Kui ujuda tahad, siis tuleb kindlasti linnast välja minna (nt. "Cox Bazar"), sest linnas olevad jõed-järved on liiga reostatud. Võrratud elamuse saab muidugi kui supelda maaliliste koskede all keset maapiirkonda, kus saad ikka nautida sellist privaatsust, et Eestisse enam ei tahagi tulla…mõnda aega ;) Vesi on kristallselge, ei mingeid turiste, ei mingit mobiililevi - nagu paradiis! Mida kaasa võtta?
• kõrvatropid (konditsioneer või siis liiklus on piisavalt häirivad)
• arstirohud (nt. seedimisele, või kui on eriti spetsiifilised) PS. Ahjaa, mis puutub kodanik ???? öeldusse, et "ise tuleks küll, aga naine ajab sõrad vastu", siis oleks hea, kui ehk täpsustad, mille pärast ta muret tunneb. Olles siin, saan ma anda adekvaatse vastuse, s.t. kas asi vastab tõele ning kas muretsemiseks on põhjust.

Kui miskit jäi teada saamata, siis võib julgelt küsida [email protected]